Wow

Siin on sitaks külm praegu. Ma istun üksi korteris ja olen arvutis ning mul on jalas sokid ja soojad unepüksid (need pruunid, millel on rohelised kärbseseened), must valgete mummudega unepluus (mille ostsin Little Dominicast) ja pikk kapuutsiga dressikas (see hall mustade tähtedega). Ja mul on ikka külm, niisiis valmistan endale hetkel kummeliteed. Prr. Ma peaksin tegema oma uutest asjadest teie jaoks pilti ja üleüldiselt laadima palju pilte üles. Igaks juhuks. Mis mul ikka paremat teha on? Õppida? Pff. Hahaha, ei tegelt ka, ma pean täna oma SAT raamatut lugema. Test on juba 6.novembril. Pean enne seda õppima 25 minutiga esseed kirjutama. Inglise keeles. Esseed...nende essee ei ole sama mis Euroopa essee ja see pole ka sama mis kirjand. Anna teab ilmselt paremini kui ma, millest ma räägin.

Tahtsin juba kaks nädalat tagasi mainida, et mulle tuli Pennsylvanias väike nostalgia peale. Istusime Shirley ja Eddiega autos ning olime teel turule, et osta amishite käest asju. Raadiost tuli Pink - Don't let me get me. Ma muutusin nii kurvaks ja hakkasin nutma. Õnneks mul olid päikseprillid ees ja ma arvan, et Shirley ja Eddie ei saanud aru. See laul tuletas mulle häid aegu meelde, enne, kui meist said vastikud teismelised. Mu silme ees viirastusid pildid sellest, kui käisime Maarja ja mu perega Vilniuses. Kui väiksed ja süütud me olime! Kaheteistkümne aastased õnnelikud lapsed, kes üritasid välja mõelda, mis Stacy Orrico - Stuck päris sõnad/lyricsid on ja kes mängisid, et neil on marutõbi. Hahahaha...paljud ei tea seda lugu, aga Maarja mäletab. Mul on nii kahju, et asjad peavad muutuma, et elu peab muutuma. Being an adult sucks. It really does.