PETTUS
Mäletate, kui ma olin lumevangis? Nimelt ei saanud ma kaks päeva Long Islandile. Kolmanda päeva hommikul istusin Penn Stationis rongis (võttis umbes 3 tundi, et see lõpuks väljuks jaamast) ja lugesin üht ajalehte, mida seal rongijaamas tasuta jagati. Selles ajalehes olid igasugused tööpakkumised. Ühes seisis midagi taolist "looking for real models to act in advertisements, commercials, films, music videos etc." Mõtlesin, et miks mitte nalja pärast proovida? Eriti kui saab tasuta. Kahjuks see tasuta osa ei vastanud tõele.
Läksin siis 3.jaanuaril nende kontorisse. Suht raske oli õiget maja üles leida. Kui otsisin seda, helistasin neile ja avastasin, et sellel tädil, kellega räägin, on vene aktsent. Hädätuluke mu peas lõi vilkuma. Olin just eelmine päev mõelnud sellele, kui valelikud on venelased. Nad ei saa sinna midagi parata, pettus ja valskus on neil veres (no offense venelastele, kes seda lugema juhtuvad). Juba enne, kui helistasin sellele ettevõttele, kahtlustasin, et ehk on tegu inimkauplemisega. Vene aktsent suurendas mu kahtlust. Ma ei saanud helistada Oma Perele (need, kelle juures elan), sest nad olid veel Eestis. Mis mul üle jäi? Helistasin Andrale ja ütlesin talle: "Kui ma sinuga täna õhtul facebookis ühendust ei võta, siis helista politseisse". Saatsin talle ka sõnumiga selle koha aadressi, kuhu ma minema pidin. No...seda "kontorit" oli megaraske leida. Jäin hiljaks kohtumisele, sest seiklesin õiges majas ringi, aga valel korrusel, sest portjee (jah, selles kahtlases räämas Pettuste Majas oli uksehoidja/administraator/turvamees) käskis mul minna teisele, aga tegelt oleksin pidanud minema mingile muule korrusele.
See "kontor" oli üliväike ja see nägi juba välja siuke, et need inimesed kolisid sisse samal hommikul ja võivad juba õhtupoolikuks nahui tõmmata. Ma üritasin püsida positiivsena. Täitsin mingi ankeedi ära. Siis sain kokku selle mehe Michaeliga (Michael Aksen). Ta rääkis vahepeal telefonis väga halvas vene keeles mingite inimestega. Selgus, et ta on Moskvas sündinud, aga ta ütles, et ei taha sellest rääkida. Ta teadis Eestit ja Soomet väga hästi (on isegi Tallinnas käinud). Very suspicious. Tsättisime. Ma proovisin näidelda (sain mingi ingliskeelse teksti). Lõpuks pidin minema headshote (portreepilte) tegema ja alles SIIS ta mainis, et see maksab midagi. Ma üldse ei tahtnud maksta, ÜLDSE...aga te teate ju, KUI lihtne on mind nõusse saata, sest ma ei oska ju öelda ''ei''. Maksin oma krediitkaardiga $278. See vene naine, kes oli administraator/sekretät/fotograaf läks mu kaardiga teise tuppa. Olin murelik ja veendunud, et ta kirjutab mu numbrid üles. Siis ta naases tšekiga, millel oli vale kuupäev ja kellaaeg. Ma kirjutasin "lepingule" kogemata vale aasta ehk siis leping ei kehtinudki kunagi, aga jah...Tegime siis pilte, päris tore oli isegi.
Läksin vahepeal bagelit sööma ja teed jooma. Naasesin ja mult paluti, et telliksin neilt 50 pilti ja maksaksin kohe selle eest veel mingi 250 doltsi. Siis sain aru, milline loll ma ikka olen. Ma peaaegu, et andsin oma krediitkaardi. See Michael läks mingit uut "lepingut" tooma. Selle 1 minuti jooksul ma suutsin lõpuks selge peaga mõelda ja otsustasin, et ei maksa krediitkaardiga, sest mul on seda veel koolide jaoks vaja kasutada. Selle asemel lubasin nädala jooksul sula tuua. Tol hetkel ma ei teadnud, et mul pole enam Macy's tööd ja arvasin tõesti, et võin raha viia. Ma ei tahtnud välja bailida, kuna kuigi see kõik tundus veits kahtlane, võis see ju vabalt olla legitiimne ettevõte ja miks mitte Kõikide Võimaluste Maal kasutada kõiki võimalusi? Lahkusin.
Mida rohkem ma sellele mõtlesin, seda kahtlasem see tundus. Ma ei tea, kas see oli värske õhk või mis, aga korraga ma tundsin, et mind on kindlasti petetud. Läksin rongi peale ja sain tuttavaks ühe mehega, kelle nimi on Chuck (short for Charles). Tsättisime täiega. Arutasime seda asja ja ta ütles, et on väga võimalik, et tegu on pettusega. Koju jõudes helistasin panka ja ütlesin, et tahaksin ühe makse peatada. Mulle öeldi, et niimoodi pole võimalik, et pean ootama, kuni raha on juba maha võetud, et enne pank ei näe seda. Siis mu kõne katkes, sest mu krediit sai otsa. Saatsin pangale kirja. Saatsin ka Helele emaili ja palusin tal ühest andmebaasist uurida selle ettevõtte ja mehe kohta. Ma ei saanud talt varem seda paluda, sest ei teadnud ettevõtte nime enne kui kohale läksin. Ta andis järgmine päev teada, et ''it's a very shady business, this guy Michael moves a lot which means he probably doesn't pay his rent'' ja igast muid asju. Tundsin end nagu täielik eesel. Täielik taun. Aga jah...otsustasin, et ei lähe kunagi tagasi sinna kohta. Tahtsin isegi politseile helistada ja anonüümse vihje jätta, sest seal "kontoris" oli täiega palju mingeid lolle noori inimesi (põhiliselt välismaalasi), kes arvasid, et nad tõepoolest jõuavad niimoodi kusagile ja teevad karjääri. Pff.
See Michael helistas mulle mingi nädal aega järjest ja jättis sõnumeid kõneposti. Ma kunagi ei vastanud. Faking venelased. Vabandust, aga FAKING VALELIKUD TÜRAPEAD VENELASED. Miks on maailmas nii vähe häid ja andekaid ja toredaid venelasi? Miks on kõik siuksed sitapead? Mongoliverd värdjad. Olgu...aitab venelaste siunamisest. :D
Ps. Sain sellest rotiurkast ilmselt lutikad. Koju minnes sügelesin ülekeha. Pesin kõik oma riided tulikuuma, peaaegu keeva veega ära (ka siuksed asjad, mida tohib vaid keemilisse viia) ja käisin ka ise 30 minutit tulikuuma dušši all ja küürisin end antibakteriaalse seebiga. Kae nalja, pärast ei sügelenud enam.
Nüüd on see lugu unustuste hõlma vajunud, aga ma olen ikka nii pahane enda peale ja nende värdjate peale. Mis õigusega nad röövivad minusuguselt vaeselt idaeurooplaselt?? Ma ütlesin neile, et ma ei tea, kas mul on enam tööd ja et mul pole üldse raha ja et ma pean seda vähest, mis mul on, kasutama, et saada ülikooli, sest näitlemine/modellindus pole mu suurim unistus...seda ma teeks lihtsalt nalja pärast.
Jah...kokkuvõtteks võib öelda, et ma olen idioot ja et kõik venelased on kurjast.
PIDU
7.jaanuaril ehk siis reedel pidin minema New Yorgist loodes asuvasse New City nimelisse linna. Seal elab mu ema nooruspõlve sõber, lätlane Andreijs. Enne pidin muidugi koera Roosevelt Islandile toimetama. Vot see oli täielik nali! Pidin tuhandes kohas ümber istuma ja teda mingis kotis tassima. Ta pissis ka sinna kotti ja see voolas sellest välja Penn Stationi põrandale. Oeh, ma ei tea...no, sain lõpuks koerast lahti. Siis läksin bussijaama ja kuidagi müstilisel kombel sain õigele bussile pileti. Bussi väljasõit hilines veits. (Mulle niiiiii meeldib busside ja rongidega sõita). Tulin mingis parklas maha. Mind ootas auto, milles istusid Kristine (Andreijsi tütar) ja tema sõbrad Jon ning Sarah. Sõitsime Kristine majja. Seal sõin jõuluhane, sülti, kartulit, kooki ja jõin punast veini. Rääkisime juttu. Ülitore oli. Siis läksime Kristine sõbra soolaleivale. Nii tore, et nad minu ka kaasa võtsid. Tuli välja, et autojuht Jon on 27! Ta näeb nii noor välja, haha. Igatahes, ta ostis mulle head õlut (sedasama, mida David joob).
Pidu algas rahulikult. Peaaegu KÕIK tegid kanepit. Ma tegin paar mahvi, aga mulle üldse ei meeldi kanep...ma ei tea, ma ei saa sellest midagi. Täiesti mõttetu. KÕIK teised olid mingi "OH YEAH, WEEEEED! POOOOT! GIVE ME SOME TOOO!" Imelikud ameeriklased. No, anyway. Peol sai palju nalja. Ma leidsin kohe mitu sõpra endale. Üks poiss ütles, et ta lemmikkeel on soome keel ja ta tahab seda osata, sest see on nii äge ja soomlased on ägedad. Ütlesin talle, et ma olen ka soomlane ja et oskan keelt. Siis rääkisin veits soome keeles. Ta oli nagu: "OMG, that is AWESOME!!!" Laulsin ka neile soome keeles. Ma olin pidevalt in the centre of attention. Ma meeldisin kõikidele...nii lahe. Kirjutasin ühele poisile PEDE selja peale nagu facebookis mainisin. Pärast üks ta sõber ütles: "Hey, Pepe, someone misspelled your name". Hahaha, see oli ÜLINALJAKAS. Jõin sellist asja nagu Skittlesi viin. Üks poiss on barman, kes leiutab ise mingeid jooke ja seda viina ta teeb nii, et ta ostab mitu pakki Skittleseid, paneb kommid värvide järgi pudelitesse ja valab peale viina. Ta jätab need pudelid ööseks seisma ja hommikul võtab kommid välja. Iga pudel on nüüd eri värvi ja maitseb nagu Skittles. Superhea jook! Peame kindlasti seda tegema! Üldse pole viina maitset. Nämm. Terve õhtu oli nii lahe ja naljakas ja joogine ja mind kutsuti bändi kuulama ja ma laulsin kõikidele Nutella laulu. Ühesõnaga: õnnestunud õhtu. Ma ei mäleta, mis kell Jon meid koju (Andreijsi juurde) ära viskas, aga hommikul ärkasin vara, käisin pesemas ja sõin bagelit scrambled eggsiga ja jõin kohvi. Kristine ärkas palju hiljem. Mina rääkisin juttu Andreijsi, Ruta ja nende poja Vladiga (Vladimir). Tahtsin veel üheks ööks jääda, aga kahjuks koerainimesed (Jaanus ja Klairika) helistasid, et ma tuleks Miale järgi, sest tal on jooksuaeg ja nende koer läheb hulluks. Andreijs viis mu autoga Roosevelt Islandile, kust võtsime Mia peale ning põrutasime koju Long Islandile. Järgmine päev koristasin veits ja siis kui ma just dušši alla olin läinud, tulid Arho ja Alex koju.
PAANIKA
Kokkuvõtvalt:
Käisin Stepheniga 15.jaanuaril üht näitust vaatamas ehk siis King Tut Exhibitionit, mis on suurim egiptuse ja just vaarao Tutankhamuni näitus, mida on kunagi väljaspool Egiptust esitatud. Olin pettunud, sest maksin pileti eest üle 40 dollari (ostsin Stephenile ka pileti, niisiis läks üle 80 dollari, mis on umbes 1000 krooni), aga näitus osutus ääretult kasinaks. Pärast seda läksime mingisse fancy pancy restorani sööma. Stephen tegi välja tänu jumalale. Tema jõi veini, aga ma ei saanud, sest seal küsiti dokki. Sõin mingisugust head lõhe eriti huvitavate garneeringutega. Pärast Stephen tahtis minna uisutama, aga lõpuks see jäi ära. Siis ta kutsus mind enda poole dringile ja ma mõtlesin, et miks ka mitte. Mina oma tavapärases naiivsuses ei mõelnud midagi enamat. Ma poleks selle pealegi tulnud, et äkki ta tahab muga magada või midagi sellist ja isegi kui üritaks midagi, siis ma tunnen ennast ja tean, et ma ei allu siuksele provokatsioonile.
Tüüp elab praegu (varem elas Brooklynis) Grand Centrali lähedal ehk siis 42 tänava ja 3 avenüü nurgal (teile see ilmselt ei ütle midagi, aga ma ikka mainin). Vaatasime Ameerika versiooni sarjast "The Office" ja jõime ka-ka-kangeid Stepheni tehtud viskikokteile. Ta üritas TERVE AJA mulle kätt ümber panna ja muga ameleda. Mina põiklesin vastu. Lõpuks mõtlesin, et savi, lasen tal käe ümber panna, ega sellest nagunii midagi ei saa, kuna ta on nii ebaatraktiivne kui üldse olla saab. Ma tahtsin juba ära minna, aga viisakusest jäin edasi. Lõpuks ta suudles mind ja ma viisakusest lasin tal seda teha. Ta on suht halb suudleja, aga seda oli näost näha. Ma vihkan halbu suudlejaid. Igatahes, suudlesime veel veits ja kui ta hakkas mind näppima ja kätt pluusi alla panema, siis ma lõpuks ütlesin, et pean minema. Ta veenis mu ümber, et jääksin tema poole ööseks ja lubas, et ei ürita midagi. Meedletuletus endale ja kõikidele teistele naissoo esindajatele: ÄRA KUNAGI USU MEEST, KUI TA LUBAB, ET TA EI ÜRITA MIDAGI. Nad alati üritavad.
Kell oli 2 öösel ja kolmas avenüü pole just väga rahvarohke sel ajal, mistõttu ma jäin, sest kartsin, et mind pussitatakse tänaval surnuks. Ausalt öeldes oli muul suur dilemma: kas mind vägistatakse ära tänaval või Stepheni pool - ei osanudki kohe otsustada, kumb on hullem. Siiski jäin ööseks. Tema muidugi mõista käppis mind terve aeg (no, ei pannud kätt püksi, aga ega asi sellest kaugel olnud). Ma olin liiga unine, et sellele keskenduda. Kusjuures ma polnud üldse väga purjus, vaid ma polnud eelmine öö üldse maganud ja kell oli juba ammu 2 läbi (mingi 3-4 vahel) ja ma lihtsalt ei suuutnud vastu panna, mistõttu ma lasin tal teha, mis tahtis. Ma jäin magama umbes 5 või 6 ajal ja magasin kaks või kolm tundi. Üles ärgates teesklesin, et magan ikka veel. Ma ei oska seda seletada, aga mul oli tunne nagu ma oleks öösel seksinud ja arvestades, et ma väga tihti seda ei tee, siis ma sain kohe aru, et midagi on valesti. Minul, kes ma kunagi ei seksi ,oli tunne nagu ma oleks seksinud. Get my point? No...ma ei viitsi pikalt enam seletada, aga igatahes mul oli tunne nagu mind oleks öösel une pealt vägistatud ja mul olid selleks teatud asitõendid, millest ma ei tahaks väga avalikult rääkida.
Tõusin voodist kell 9 hommikul ja tõmbasin võimalikult kiiresti nahui. Ma olin väga paranoiline. Täiesti lõpp, mis parakad mul olid! Ma olin veendunud, et Stephen vägistas mu öösel ära, kui ma magasin. Kõndisin värisedes (õues oli külm ja ma olin eelmine päev väga vähe söönud) lähima apteegini. Ostsin esimest korda elus SOS pille. Nagu...MINA! Jah, mina ostsin SOS pille. Ma olen viimane inimene maailmas, kellelt seda ootaks ja mitte sellepärast, et ma olen sama kogenud kui mõni katoliku nunn, vaid seeõttu, et ma olen liiga ettevaatlik, mistõttu ma ei satuks kunagi sellisesse olukorda, et ma peaksin endale neid tablette soetama. Aga kae nalja!
Võtsin siis esimese, aga ma võtsin vales järjekorras ehk siis nr. 2 võtsin enne 1. Õnneks avastasin internetis, et nende koostis on sama ja järjekord ei loe. Huuh. Terve päev olid siuksed parakad! Teadsin, et okei, rasedaks ma ei jää, aga mis siis kui saan mõne haiguse?! Saatsin Jonile sõnumi (me vahepeal olime suured sõpsid) ja siis ta helistas mulle ja me tsättisime. See lohutas mind veidi. Aga ma ei taha kunagi Stephenit enam näha ka, mõte temast ajab mind oksele. Ma pidin muidu nädal pärast seda sündmust minema tema sünnipäevapeole Brooklynisse. Saate aru, ma oleksin saanud üliägedale Brooklyni majapeole, kus oli üle saja inimese, aga ma ei läinud lihtsalt sellepärast, mis oli juhtunud. Valus munn.
No, see selleks. Iga päevaga mu paranoia vaibus ja lõpuks hakkasin arvama, et ehk kujutasin seda ette. Aga ei...ma ei ole ju hull...and I have the papers to prove it. Midagi seal korteris juhtus. Äkki ta lihtsalt...eem....fingeris mind siis kui magasin. Kurat seda teab, aga mida ma tean on see, et hommikul tahtsin lihtsalt põgeneda ja et olin kabuhirmus. Vot seda juhtub minuga harva, sest ma olen nagu Indrek Kerbo - ma ei karda midagi. Ja mis mind eriti närvi ajas oli see, et need SOS pillid maksid mingi 50 dollarit (üle 500 eeki) ja tänu nendele olid mul ühe kuu jooksul KAKS korda päevad. Ma kannatan vaevu ühe korra ära ja lisaks veel teine kord! Sitt ja vitt ma ütlen.
Te ei usu eales, kui ütlen, et alustasin seda postitust jaanuaris ja alles nüüd lõpetasin. Mul pole lihtsalt ÜLDSE aega olnud. Sellegi poolest loodan, et naudite.
