Laupäev, 26.detsember

Lasen piltidel enda eest rääkida.

Asjaosalised: mina, Anna, Andra, Stefani, Anton, Silja, Mari, Karolin, Karin, Moonika ja Iie-Mall.
Käisime: Choco, Hell Hunt, Levist Väljas.

Reede, 25.detsember

Lasen piltidel enda eest rääkida.

Osa võtsid: mina, Anna, Silja, Andra, Anton, Stefani, Stefani sõbrannad.
Käisime: St.Patrick ja Kartulibaar

Kuhu ma end jälle joonud olen?

Kolmapäev, 23.detsember

Tegin silmad lahti ja mulle vahtis kapi otsast vastu äratuskell. MIDA? See on küll kunagi minu poolt ostetud, aga mu ema kasutab seda ja see pole minu toas väga ammu olnud. See oli kerge üllatus. Suurem üllatus oli see, et kell näitas 15.30. MIDA? Pea valutas ja kõht oli tühi, aga samas süda oli paha. Roomasin voodist välja ja otsisin oma telefoni üles. Ka see kell näitas 15.30. Fuck my life. Aga pole hullu, vaba päev. Mis juhtus eelmine õhtu? Oota..oota..viimane koht, kus ma käisin oli..ei..ei...VÄLISMINISTEERIUM. Üritasin helistada Andrale, kes ei võtnud vastu ja Anna oli laibanäitusel (Bodies Revealed), mistõttu ta ei saanud minuga rääkida. Aga ma lihtsalt pidin kellelegi kurtma. Niisiis ma helistasin Erkkile. Rääkisin talle oma hommikust ja oma viimastest mälestustest ja sellest, et mu huuled on megavalusad, punased ja paistes (mis värk sellega oli???). Peale selle nägin lihtsalt ÕUDNE välja..olin läinud meigiga magama. Ja ma teen seda ainult mingi paar korda aastas. Ehk siis ma olin ikka väga wasted eelmine öö. Igatahes. Räägin siis ka teile nii palju, kui ma mäletan. Lähme siis tagasi teisipäeva.


Teisipäev, 22.detsember

Kooli jõudsin 9.57. Kell 10 pidi algama inglise keele suuline eksam. Olin üliülinärvis. George jäi hiljaks ja mingi jama oli. Mina sisenesin klassiruumi alles kell 11. Sain ülihaige teema "Some people say that you don't have to know or help your neighbours". Ma pidin sellest 2 minutit rääkima ja ütlema, kas see väide on tõsi, miks on ja miks mitte. No, sain hakkama. Siis tuli mingi dialoog. Ma sain küsimuste esitamisega hästi hakkama, aga ma ei jätnud mitte ühte ainsat asja meelde, mida George mulle vastas ja tänu sellele oleksin peaaegu räigelt punkte kaotanud. Aga sain 19 kahekümnest. Jess. Kokku sain proovieksamil 91 punkti 100st, mis oli kolme klassi peale vist parim skoor. Äss. Igatahes. Peale seda pidin minema Jõuluturule kedagi asendama, olin seal 2,5 tundi. Algse plaani järgi pidin ma pärast eksamit minema koju, magama edasi ja siis käima pesus. Eeldati, et ma lähen kohe pärast Jõuluturgu oma päris tööle edasi. Hui. Sain paar tundi, et kodus käia, võtta riided ja pesus käia. Niiii hea oli käia tulikuuma dušši all, sest passisin just kolm tundi õues, nii et mul oli sitaks külm. Siis läksin tööle. Avastasin, et Moosi perekonnanimi polegi Moos. Aga kõik tööl teavad tänu minule, et ta perekonnanimi on Moos. Feil.

No, olin seal ja mingi kell tuli Andra ja tulid ka Madli ja Krista!!! Kuna tegin see päev nii palju tööd (rolling eyes), siis sain veits varem ära..mingi üksteist äkki? Krista andis mulle 5 minutit, et Levikasse jõuda, aga ma tahtsin Chocost läbi astuda. Istusime õues ja tsättisime kui ühtäkki ilmus välja mingi purjus mees, kes tahtis, et teda teenindatakse. Liina-Mai üritas teda delikaatselt persse saata, aga see ei õnnestunud tal väga. Selle mehe sõpsid tulid ka sinna ja ta rääkis, et temast paremal pool olev mees on Kapost, vasakpoolne Mupost ja et ta ise on linnavalitsusest. Sinna see maksumaksa raha lähebki, jaa. See mees küsis ka, et kellega ta magama peab, et kohvi saada. Taun. No..siis me Andraga läksime Levvarisse. Istusime Krista ja Madliga ja jõime siidrit. Joosep tuli ka sinna ja tõi mu kampsuni ära (see, mille tema sünnipäeval tema poole jätsin..saatuslik-Levika-treppidest-alla-kukkumise-õhtu, mäletate?) Siis ostsime nelja peale pudeli šampust. Sellele järgnes teine pudel kolme peale (nimelt läks Andra koju). Siis tulid ka Erkki, Karin ja Liina-Mai (nad käisid Nokus ja jätsid ilmselget Joosep 2 sinna). Nemad said meilt inspiratsiooni ja võtsid ka šampuse. Ma jõin seda ka. Üldse jõin täitsa normaalselt palju :D Ma rääkisin Liina-Maiga miljon aastat enesekindlusest ja välimusest ja buliimiast ja sellest, et tal ei tohiks olla komplekse ja et ta on ilus tüdruk ja et kõik on OK ja blabla. Päris huvitav oli, kahju ainult, et ma ei mäleta enamus meie vestlusest. Siis sai kell 3 ja meid visati välja. Kutsusime takso ja mind visati EBSi pargi juures maha, kuna Andra ja mu klassivennad kutsusid mu peole. Passisin õues külma käes ja üritasin Andrat kätte saada, aga tulutult. Ma pole kindel, aga mulle tundub, et ma saatsin peo pikalt ja otsustasin takso kutsuda. Millegi pärast see mul ei õnnestunud.

Järgmine hetk olin ma kusagil sees, mingis majas. See oli pime ja ümberringi olid hallid kivist seinad ja põrandad ja kõik olid kivist..või nii mäletan mina. Seal oli kaks turvameest, kellega ma tsättisin ja keda ma üritasin veenda selles, et ma pole üldse purjus. Nad ütlesid mulle, et ma olen välisministeeriumis. VÄLISMINISTEEEEEERIUMIS!?!?!?!?!?!! Seepeale mina vastasin: "Ma tean, ma olen siin lapsena oma emaga käinud". Ma niiiii loodan, et ma ei öelnud oma ema nime. See oleks väga piinlik lugu küll. Mingi hetk sain ma Andra kätte ja ta ütles, et pidu on läbi ja et kõik lähevad koju. Mina mõtlesin samuti teha. Turvamehed kutsusid mulle takso, panid mu selle peale ja ma tulin koju. Rohkem ei mäleta. Mul pole kusjuures vähimatki aimu, miks ma välisministeeriumisse sattusin. Mul on ähmane mälestus, et üks turvamees kutsus mu sisse sooja. Aga ma ei mäleta, kas see oli nagu kutse või kas ta leidis mu väljast lume seest või midagi. Ma loodan igatahes, et midagi halba ei juhtunud, sest hommikul olid mu huuled punased ja valusad ja paistes..ma kas AMELESIN nende turvameestega või võtsin neilt suhu. Ma loodan, et mitte kumbagi ja et see huuleasi tuli lihtsalt külmast. Aga kuradi naljakas oli ikka kolmapäeval Erkkiga sellest telefonis rääkida. Sain teda enne tööd natuke lõbustada. Kusjuures, järgmine päev olin rahul, et pole midagi ära kaotanud..eemm..kuni ma avastasin, et kaotasin mitte ühe vaid lausa KAKS paari kindaid. Mul olid all roosad leopardimustrilised kindad ja peal mu lillad käpikud..mul on ainult vasaku käe omad alles. Fuck my life. Rauno küsis selle peale, mis käeline ma olen. Parema..mhh..fakt, et mu parema käe kindad on kadunud ja et mu huuled olid paistes. Mis võis küll sel ööl juhtuda? Hmm :D:D:D

Peaks Välisministeeriumisse helistama ja küsima, kas nad on kindaid leidnud. Aga ma ei julge. Veits piinlik, kui nii võib öelda. Ja ma arvan, et nii VÕIB öelda. Aga õnneks mu ema kinkis mulle jõuludeks (järgmine päev) kaks paari kirsipunaseid nahkkindaid. Problem solved. Aga selle kõne võiks sellegi poolest ära teha.

Tahan veel öelda üht.
Jumal kaitseb joodikuid!

From America with love,
Radža

Narkomaan

All head and no neck :D

Praznik

Esiteks mainiks paari asja ja siis läheks peo juurde. Neljapäeval olin tööl ja tegin dieedile lõpu. Pidasin vastu kolm päeva, feil. Aga ma ise ei ütleks, et ma andsin alla. Ma suutsin "kiusatustele" vastu panna, aga mu pea oli poolteist päeva valutanud, ma ei jäänud ükski öö magama (tavalise 2-3 tunni asemel vähkresin voodis 5-6 tundi) ja mul oli selline tunne nagu keegi suruks mu aju kokku. Näljatunde elasin ma üle, mulle isegi meeldib see, kuna kuigi ma ei tunne end siis alati saledamana, tunnen ma, et kellelgi pole õigust mu keha kritiseerida, sest ma olen niigi nälgas. Ma ei tea, kas te saate mu loogikast aru, aga igatahes..ma murdusin tööl nii, et ma jõin õhtul ära pool tassi kohvi piimaga. Ja pärast seda oli niii hea olla! Õhtu lõpus, kui kliendid olid lahkunud, sõin mõned lavaširullid, ananassi, natuke tuunikalasalatit ja paar lihapalli. Kõht sai kiiresti täis ja korraga oli parem olla, aga öösel oli ikka raske magada ja pea valutas. Järgmine hommik oli palju parem olla. Kusjuures, kui ma dieedil olin (isegi ainult need 3 päeva) mõtlesin ma ainult süsivesikutest, põhiliselt pizzast ja küpsisetordist. Järgmisel hommikul aga ajas isegi mõte süsivesikutest mul südame pahaks. Ma tahtsin ainult valku. Liha ja muna. Seda ma tegingi. Käisin haiglas oma puudumistõendil ja haiguslehel järgi ja siis läksin kohvikusse hommikust sööma, sest ei leidnud oma ema üles (me läksime erinevate arstide juurde ja siis tema, va tobu, jättis telefoni koju). Jõin kohvi piimaga ja sõin kaks praemuna peekoni, tomati ja värske kurgiga. Imelikul kombel ei tahtnud ma isegi ketšupit. Ja no..nüüd üritan ka üldiselt vältida süsivesikuid ja pahna ja süüa mõistlikes kogustes. Eks näis kui kaua. Ja ja ja Silja and Krista Naarisma are back in town! Silja saatsis mulle eile kirja ja ma tahan teda väga näha. Krista ilmselt jõudis juba reedel ja laupäeval (eile) skandaale korraldada. Huvitav, kas tema helistas mulle eile Chocost? We will never know :O


Reede, 18.detsember

Ärkasin, käisin arsti juures (juba rääkisin sellest). Kodus panin oma toa korda, tõstsin sahtleid ümber ja korrastasin nende sisu, viskasin asju välja jne. Stefani helistas, et üle küsida, kas ma ikka tean, et" sünnipäev on täna, mitte homme" ja jah, ma teadsin. Tuli välja, et Andra ise mõtles, et on laupäeval ja et ta olevat mulle ka öelnud (isegi Anton on veendunud, et ma kutsusin ta laupäevaks Steffi sünnale, mitte reedeks), aga samas mina olen juba nädalaid teadnud, et kaheksateist reede. Anyways. Rääkisin Andraga kingist ja ta palus mul helistada Laurenciusele ja Kirole, et neid ka kutsuda, aga ma ei tohtinud mainida, et tegu on Stefani sünnipäevaga. Niisiis ma helistasin Laurile ja ma rääkisin nagu mingi 14.aastane piff :"Ee..tsauuu, kuule, kas sa peole tahad täna tulla? Ma mõtlesin Kirole ka helistada. Pääskülas, Stefani pool" Moosisin veits ja ta oli nõus, aga ta hääl oli selline nagu ta oleks masendunud ja ÜLDSE ei viitsiks. Hiljem tuli välja, et tal oli lihtsalt tuumapohmell (eelmine õhtu oli jõulupidu - see seletab kõik). Laur lubas ise Kirole helistada ja et õhtul kohtume. Üks asi tehtud. Siis tegin kõhulihaseid ja läksin pesema. Koorisin keha kohvipaksuga ja pärast palsami mahapesemist valasin juuksed musta kohviga üle to give them that goldebrown shine. Föönitasin, valisin riideid pool tundi ja siis tegin silmameiki pool tundi. Suht ilus meik tuli musta laineriga, see kord tegin laineriga natuke ka silma alt. Kahjuks pidin kandma madalaid jalanõusid oma katkise jala pärast ja pean seda ka mõnda aega tegema, bahh. Tegin endale vahepeal kohvi ja tõmbasin ühe sigareti. Jätkasin meikimist. Lõpuks helistas Andra ja küsis, kas ma juba hakkan majast väljuma. Ütlesin, et jah, ma panen kohe saapad jalga. Pakkisin veel viimased asjad ja läksin. Jõudsin linna, läksin panka, et raha välja võtta ja andsin ka ühele Levika joodikule (mitte Jürgen vaid üks bomš, kes käib seal pidevalt õlleraha kerjamas) raha. Ta küsis küll kopikat, aga ma ütlesin, et seda mul pole ja andsin 14 krooni. Ei suutnud Andrat ja Kikut õues ära oodata, sest kuradi külm oli, mistõttu chillisin Westmannis. Need turvamehed kahtlustasid vist, et ma olen varas. Kaardivägi saabus, ostsime šampuse, toonikut, greipi ja suitsu. Kõik vajaliku ühesõnaga. Ootasime Musta Putka ees miljon aastat bussi, saime peale, aga pidime seisma. Intrigeeriv. Rääkisin neile siis, mis tööl juhtus neljapäeval. Lõpuks saime istuma ja siis kirjutasime kaardile (võtsin kodunt ühe ägeda sebradega kaardi, mille sain voodipesupoest tasuta, kuna see tädi, kes seal töötas, oli jõulumeeleolus). Kirjutasime luuletuse ja õnnitluse ja nimed.
Jõudsime Pääskülla. Bussist maha tulles avastasime, et õues on retsilt külm, RETSILT. Suitsu tehes külmetasin oma sõrmed nii ära, et ma pidin neid 10 minutit kinnaste sees mudima enne kui tuim tunne ära läks. Varbad külmusid ka ära. Siis nägime Steffi maja ja see oli tõepoolest rõõmus moment. Võtsime sees üleriided ära, kogusime end paar sekundit ja siis kallistasime Stefanit. Talle väga meeldis kink ja kõik..samas ta oli juba purjus. Minu tuttavatest olid peol veel Märt, Joanna, Tõnis, Roman ja Elina..and that was kind of it. Ja kõik peale Tõnise läksid Polümeri peole natuke pärast meie arrivalit. Nagu igal majapeol, nii ka sellel otsisime endale koha (soovitatavalt teistest eemal) ja ristisime selle VIP Roomiks. Tõime Kikuga köögist martiniklaasid, millest me jõime gin tonicut greibiga. Meie dringid nägid täiega ägedad välja, kuna Steff sai sünnipäevaks vanematelt UV-lambi, mille tõttu meie joogid helendasid sinakasvalgelt. See tekitas geibaari tunde. Reaalikad ja ülejäänud külalised ei jätnud väga sümpaatset muljet, sest nad laiasid köögis ja igal pool ja paaritusid. Lõpuks suhtlesime me enamvähema kõikidega natuke, aga minu põhiliseks vestlustkaaslaseks (enne Laurenciuse tulekut) oli Kiku. Rääkisime dieetidest ja muudest asjadest ja sõime Stefi tehtud kana-kreeka-salatit, mis oli nämma. Andra oli terve õhtu tegevuses oma vanade tuttavatega..in more ways that one ;) Ja ja ja ja ja siis tsättisin telefonis Lauriga ja selgitasin talle, kuidas peole saada. Kiro pidi alles pärast keskkööd tulema ja me ootasime teda väga, sest lootsime esimest korda elus näha purjus Kõva (see on üks ta paljudest hüüdnimedest).
In the meantime..Stefani ja Andra olid ikka väääga purjus, Andra jõi enamus meie ginist ära, aga pole hullu. Mina ei tahtnudki üle pingutada (mul veits parakad pärast eelmist nädalavahetust), jõin vahepeal isegi pärius palju vett, et mitte liiga purju jääda. Kiku lihtsalt ei ole suur alkoholisõber. Laur saabus ja temast sai mu uus vestluskaaslane. Kiku oli megaväss ja tahtis täiega koju minna. Andra jooksis ringi ja tantsis. Stefani embas mind ja Kikut ja rääkis meile, kui väga ta meid armastab. Küsisime, miks Laur nii kaua kainenes (pidi peole enne meid jõudma) ja siis tuli välja, et ta ajas end jälle kiilaks. MUNAPEA, hahaha. Pärast kahtteist saabus kauaoodatud Kõva. Mina, Kiku, Laur ja Kiro hängisime, viskasime nalja..päris tore oli. Kiku tellis mingi 2 tundi taksot, ilma naljata. Vahepeal hakkas Andral väga halb ja tal oli väga piinlik, et ta on nii purjus jne..ja me olime nagu: "Pole hullu, kõik on korras". See on ju täiesti normaalne, keegi ei pane pahaks..ta tegi küll natuke pahandust, aga mitte meile, nii et mul on pohui :D Kiku sai finally takso. Me ei jõudnud isegi Stefile tsau öelda..ta sebis mingit blondi tüüpi köögis, haha. Ja siis me läksime, kolmekesi, prazniku maalt. Viskasime Kiku Mustamäele ära, siis minu Rocca al Maresse ja ma ainult loodan, jumala nimel, et Andra sai ilusti koju. Aga jah..siis ma läksin tuppa, sõin ananassitükke (omas mahlas) maitsestamata jogurtiga ja natuke värsket kurki rasvatu kodujuustuga. Siis pesin hambad ja näo (küürisin miljon aastat meiki maha) ning läksin tuttu. Kell oli neli läbi midagi.

Laupäeval (eile) ei teinud midagi, ainult koristasin kodus. Õhtul helistati mulle neljalt numbrilt, aga võtsin vaid Stefi kõne vastu. Ma ei olnud linnas ja nii hilja ei olnud ka kavatsust minna. Kui Maria poleks oma telefoni päev varem mingi tüübi juurde jätnud, oleksin ma isegi läinud eile välja, aga ma ei saanud Mariat kätte ja blabla. Ja täna? Täna lähen vaatan natuke jõulukinke, pean ilmselgelt krediitkaardiga maksma, sest ma olen rahatu. Koristan veits ning sean end vaimselt homseks inglise keele proovieksamiks valmis. Shit.

Alati teie,
Lacucaradža

Don't want to talk, all I hear is noise

Ema ja Henrik on Tartus arsti juures, tulevad vist täna õhtul. Heidy sai hommikul kuidagi ise üles, aga mingi näidendi pärast pidi ta täna koolis 15 minutit varem olema. Minul oli rahakoti vahel ainult viiesajane, mida ma väga talle ei tahtnud anda. Kutsusin takso. Mul oli kavas minna üle tee Rkioski ja raha väiksemaks vahetada. Kohe kui astusin majauksest välja sain šoki, sest õues on ikka PÄRIS külm (aga ma olen 4 päeva toas kükitanud, ei tea midagi, mis mujal maailmas toimub). Teiseks avastasin, et kuradi valus on kõndida. Enne kui sain taksosse istuda libisesin korraks ja siis jalg valutas järgmised pool tundi. Rkioskis ei olnud vahetusraha. FML. Sõitsin siis Heidyga Mustamäele ja viisin ta kooli, siis tulin tagasi. Õigemini läksin Prisma, sest homseid dieeditoite mul polnud. Kõndisinn tagasi. Kuradi raske. Ja samas..pean 4 tunni pärast tööl olema. Ei mina mõista, mida Mademoiselle mõtles. Ma tõesti tõesti tõesti loodan, et ei vigasta oma jalga permanentely tänu sellele. Loodan, et kõik sujub ja olen kellegi toredaga tööl ja et ei lange kriitika ohvriks. Tõesti ei viitsi. Lähen nüüd teen nendale lõuna-ja õhtusöögid valmis. Lõunaks on aurutatud lillakapsas või spinat (pole veel otsustanud), üks tomat ja üks apelsin või õun (taaskord pean otsusele jõudma). Õhtuks teen tööle kaasa salati, mis koosneb jääsalatist, kahest keedetud munast ja kalkunufileesingist (pluss tšut tšut oliivõli ja sidrunimahla). Bahh.

Adios for now,
Ra-ra-rasputin

Kokku võttes

Need on mu uued Vagabondi saapad (need, millega Levika treppidest alla kukkusin), ainult, et minul on tumesinised mitte mustad.

Kuulan hetkel Arctic Monkeys'i ja mõtlen oma õhtusöögi peale, mida kohe sööma hakkan ehk siis kalkunisink maitsestamata jogurtiga. Ja kusjuures, mul on uus silmarõõm. Kutsume teda L'iks, sest Andra ja Kiku kutsuvad teda Lõuaks. Hahaha. Aga L kõlab paremini. Otsisin ta täna facebookis ja orkis üles, aga ma ei julge sõbraks lisada. Hihihi. Igatahes, jah. Ega mul rohkem midagi põnevat polegi kirjutada, lugege eelmisi kirjeid (lõpetasin nädalavahetuse loo ja kavatsen ka varsti lõpetada oma elektri tagasisaamise loo ja võimalik, et ka Maria sünnipäeva loo). Kahjuks pean tunnistama, et alkohol on mu mälu täiesti persse keeranud. Kui ma joon, siis ma ei mäleta midagi. Nagu..blank. Paar katkendit. Ja järgmisel päeval ma üldjuhul mäletan midagigi, aga kuu aega hiljem...blank. Sellepärast ma peangi siia võimalikult palju kirjutama, et ma ära ei unustaks.

Head lugemist!

You've finally redeemed yourself in my eyes.

Ooh la la

horoscope.com paneb vahel ikka nii täppi, et see tõepoolest hirmutab mind..või on asi minus? ilmselgelt olen veits saiiikooouuu. ;D

Mars in your house of karma and past lives could make you accident-prone, so make sure you protect yourself physically, emotionally, and spiritually.

HAHAHAHAHAHAHAHAHAHAHAHAHAHAHA

ja veel:

Everything you do should work, as long as you do it right. Doing it right means keeping perspective and balance. Now all you have to do is keep on keeping on and you'll get there.

Ma kujutan ette, et see käib dieedi kohta, mida ma hetkel pean. Ma olen sellel Haigadieedil alias 13 päeva dieedil. Täna on teine päev. Ma olen kaks kilo kergem kui kaks päeva tagasi. Eks näis, palju ma homme hommikul kaalun. Pean täna veel õhtust sööma. 50 grammi kalkunisinki ja 1,5 dl maitsestamata jogurtit. Jeee!

Kusjuures, sellega seoses. Eile enne uinumist mõtlesin AINULT toidule. Seriously. Ja ma nägin unes ka niii palju toitu. Ei mäleta kõiki detaile, aga Andra küpsetas mulle unes meekoogi. See nägi niiiiiiiii hea välja ja lõhnas hästi. Ma isegi mõtlesin korraks või kaheks, et murran dieedi, sest ma armastan niiiiiiiii väga meekooki. Nämm. Aga siis ma rikkusin selle ära, tegin ta pudruks nagu Anna vanasti RaMis kõik oma koogid ära rikkus. Sest Annale ei meeldi närimine :D

Nimekiri asjadest, mida mul on kavas süüa kui dieet läbi saab:

*pitsa - ma tahan süüa suuri pitsaviile käega nagu New Yorgis ja seal peal peab olema vapšee palju juustu
*küpsisetort - teen oma maailmaparimat küpsisetorti, aga ma ei tea, mida peale panna, sest ma tahaks tegelikult teha maasika-šokolaadi, aga pean vist leppima banaani-šokolaadiga
*röstsaia või ja maasikamoosiga
*pelmeene hapukoorega
*meekooki
*hakkkotletti juustuga, ahjukartuli ja sooja või külma kastmega
*röstsaia või, maksapasteedi ja tomati/värskekurgi/felixi piknikukurgiga
*kohvi PIIMAGA
*palju palju palju palju teed
*hiina toitu
*Caesari salatit
*Spaghetti Bolognese
*mingisugune koorepasta (näiteks Contro Vento neljajuustu penned, yummy)

Issand. Nii naljakas, see on juba nagu see Anna nimekiri. Nii nunnu. Great minds think alike.

Gallina menja

Ei oskagi kohe alustada kusagilt. Mainiks siis natuke midagi nädalavahetuse kohta.

Reede, 11.detsember

Käisin koolis, suht mõttetu päev oli, kui välja arvata vene keele kontrolltöö. Ja juhtus väike ime. Nimelt sain vene keele hindeks 5. VENE KEELES! Samas ained, kus mul peaks olema viied, tulevad neljad. Näiteks eesti keel. Väga piinlik. Võimalik, et ka kirjandus ja mis kõige piinlikum - ajalugu. Kas ma suudan elada üle selle, et ajaloo perioodi hinne on 4? Ma ei mäleta, mis tunne see on, kui ajalugu on alla viie. Peaks e-koolist läbi põikama. Pärast. Aga senikaua. Viimased tunnid olid bioloogiad ja selle asemel, et surra nagu igal reedel viimastes tundides, läksime me klassiga Solarisse vaatama Bodies Revealed showd. See oli päris võigas. Samas Eileen võrdles inimese närvisüsteemi patsijuustuga (see suitsujuustust tehtud punupats, mida Rimis müüakse) ja ütles inimese viilutatud jala kohta, et selle kõrvale sobiksid kartulid. Aga tõesti, inimkarbonaad ajas küll mul südame pahaks. See, et organid olid välja võetud ja inimesed auklikud ja meeste nokud nii väikesed ei häirinud mind karvavõrdki. Aga mõned inimesed olid pealast jalatallani ära lõigutud, et me näeksime kõki inimese kihte. Enne näitust oli mul kõht tühi, pärast enam mitte nii väga..aga ikka ostsin Jänksi piparkoogikohukekse (niiiiii hea) ja mingi kahtlase kolmnurkvõileiva, mille sõin tööle kõndides ära.

Ütleme nii, et reedene tööpäev algas täitsa hästi, aga üks hetk Härra leidis, et ma pole piisavalt kompetentne ning ta saatis mu karistuseks teise kohvikusse. Enamik ütleks, et see pole eriline karitsus, aga lihtsalt see, et mulle öeldake, et you're not good enough..it kind of hurts. No, seal oli ka ainult paar tundi ja siis lubati juba töölt lahkuda. Pisarad tulid silma, sest tundsin, et mulle üritatakse öelda, et ma olen kasutu ja ebavajalik. Ma tean, et seda ma pole. Kindlasti mitte. Aga mulle ei meeldi, kui mulle isegi hetkeemotsioonidest lähtudes üritatakse vihjata, et ma olen. No, siis läksin tagasi Josesse ja sõin oma makaronisalati ära ja siis läksin Chocosse, kus sain Mariaga kokku. Istusime, jõime hõõgveini ja õlut ja tsättisime. Vahepeal käisin inimestele suitsu ostmas. Maria sõber Mikk (haha, nii mina kui Andra küsisime Mikuga esmakohtumisel Maria käest, kas Mikk on gei, avvi..no ta pole seda, aga naljakas, et see oli meie esimene küsimus) tuli ka sinna. Ta jõi kakaod ja siis me tegime suitsu ja Sandra vend Sven rääkis, kui väga ta tahab Smurfi türa imeda ja et "Raija teab, millest ma räägin"...eeem, ei. Ma saan aru, et ma olen lühike, aga see ei tähendab, et ma imen pidevalt väikeste siniste meeste munni :D No..siis ütlesin Meelisele ja inimestele, et ma lähen korraks Maria ja Mikuga Levikasse ja siis Meelis oli nagu: "Jaaa, korraks Levikasse. Kas te kuulsite? Tema läheb KORRAKS Levikasse. SEDA tahaks näha". Hahahaha. No igatahes. Olime veits aega Levikas, sinna tulid ka Kiku ja Andra ja me jõime ja tsättisime. Ja Maria pidi minukale ööseks tulema, aga siis ta läks hoopis Kristiines maha ja ma sõitsin taksoga koju.


Laupäev, 12.detsember

Ärkasin kell 9.20, aga pidin alles kell 11.30 olema tööl. No algselt ei pidanudki olema tööl, aga nüüd siis pidin ja jõuluturul. Ilmselgelt olen laadatööline. Aga seal on tore ja teatud mõttes rahulik. Käisin pesus ja föönitasin juukseid ja koolutasin tukka. Riideid valisin mingi tund aega vähemalt. Ema oli hommikul heas tujus tänu jumalale. Ütles ka et: "Kuule, ma olen sind juba viies outfitis näinud!", mille peale ma vastasin: "Aga ükski neist pole see, mis ma õhtul kavatsen kanda." Nimelt oli õhtul kauaoodatud Joosepi sünnipäev. Peo jaoks valisin kõrge värvliga mustad püksid, millel on ees ja taga laiad valged triibud (eest näeb välja nagu mul oleksid valged kapripüksid jalad ja tagant nagu oleksid valged lühikesed püksid), läikiv üleni hõbedane lühikeste varrukatega triiksärgi moodi asi ja selle peale H&M'i ilus õhuke must kampsik, millel on ägedad kergelt puhvis õlad. Kunagi pean neist asjadest pilti tegema, et te aru saaks. Jõuluturule panin muidu selga roosa Pierre Cavallo kampsuni, mille jätsin küll samal õhtul Joosepi poole koos oma Donald Ducki'i alkokotiga. Eniveis. Laadatöö sujus hästi. Algas kell 12.00 ja ära sain mingi 20.30. Ragne tuli aitas mul putka sulgeda. Siis läksime Chocosse, kus ma vahetasin riided ära ja kohendasin oma meiki 10 minutit (vetsust väljudes nägin sellegipoolest välja täpselt samasugune nagu sinna sisenedes - tüüpiline mina). Leidsime Joosepile ka kaardi (temale väga hingelähedase inimese pilt), mille taha kirjutasime Tsarskii Tsar ehk siis Tsaaride Tsaar? ja lisaks kõikide töötajate nimed, kaasa arvatud Helena Pant. Nalja oi kui palju.

Läksime siis Ragnega poodi, enne muidugi hüppasime Josest läbi ja võtsime ühed roosad kindad talle sealt. Rimist lahkusime with a bucketload of boose..kaks veini, kaks A le Coq Specialit, pudel Cointreaud, Kelluke ja miniatuurne Vana Tallinn. Külastasime ka Viru tänava lilleputkasid, kust ostsime ilmatu pika punase roosi. Siis võtsime suuna Kalamaja poole. Teel jõime väikse Vanaka ära (õigemini mina jõin enamus). Rääkisime juttu ja fun oli. Jõudsime Jossu maja ette, tema korterist kostis lõbusat estraadilaulu ja keegi ei lasknud meid sisse. Hüüdsime "Joosep, Joooooosep!" ja helistasime. Lõpuks ta vastas telefonile ja tuli tegi meile ukse lahti. Koridoris oli silt "Koridoris suitsetamise eest trahv 50 kr). Kui Madli veel seal majas elas, oli trahv 500 kr. Rasked ajad, rasked ajad. Pidu oli päris tore. Ütleme nii, et kainet inimest seal korteris naljalt ei leidnud. Keegi pakkus välja, et Joosep võiks end alasti võtta ja me pidasime väikse referendumi maha ehk siis "Kes tahab, et Joosep võtaks end alasti, tõstku käsi" ja enamus inimesed tõstsid lausa mõlemad käed. Vahepeal läksime neljakesi teise tuppa ühte kingitust mekkima. Tegime mantra "Cointreau! Cointreau! Conitrea!" ja jõime ringis igaüks lonksu Cointreaud. Jõime edasi, Madli vürtsitas kõikide kokteile lisaviina või šampusega. Üks hetk lamasime Joosepiga voodis ja rääkisime tõsistel teemadel. Siis tulid tuppa ka Moonika ja Karin ja me laulsime neljakeksi "Gallinna, gallina, gallina menja! Gallina, gallina, gallina menja!"

Keegi leidis, et oleks geniaalne idee minna edasi Levikasse. Mina, Madli, Karin ja Moonika seadsime siis sammud Olevimäe poole. Terve tee laulsime "Gallina, gallina, gallina menja!" Levika ees kohtasin ka Andrat ja Stefanit, keda ma üritasin veenda selles, et Madli on NIIIII PURJUS, kuigi mina olin ilmselt see, kes oli tegelikult NIIII PURJUS. Käisin korraks üleval ja alla tulles kukkusin Levika surmatreppidest (keerdtrepp, mis ühendab alumist korrust ülemise suitsuruumiga) väga rämedalt alla. Kukkusinn kuidagi põlvede peale nii, et jalad olid väljapoole ja väärakalt. Üritasin tõusta, aga see oli tõesti valus. Üritasin uuesti ja hakkasin nutma, sest mu jalg oli tõepoolest ikka VÄGA valus. Keegi ei aidanud mind. Mõtlesin, et olen tugev ja üritan uuesti. Lõpuks tuli üks tüüp ja pakkus abi. Mina olin juba Levika klientide ja töötajate peale nende abivalmiduse puudumise tõttu nii pahane, et ma keeldusin abist. Olen nii uhke. See tüüp siiski aitas mu püsti ja ma kuidagi hüppasin ja lonkasin Levikast välja, ise oigasin valust ja meik voolas. Suutsin kuidagi Arvidile tsau öelda. Ma pidin vist välja nägema nagu Quasimodo või midagi. Väljas üritasin helistada Andrale, Stefanile ja vist ka Moonikale, aga sellel õhtul ei olnud Levist Väljas tõepoolest levi. Ma piinlesin valudes, nutsin ja oigasin. Ma suutsin vaevu rääkida, mistõttu ma ei suutnud helistada ise taksosse ega kiirabisse ega midagi. Ma ei teadnud enam, kelle poole pöörduda, niisiis helistasin abi saamiseks Antonile, sest ma teadsin, et ta on tööl. Ta võttis vastu ja siis ma lihtsalt nutsin telefonitorusse. Meie vetslus oli umbes selline:

Raija nutab telefonitorusse.

Anton: "Raija, mis juhtus?"

Raija: "Ma..jdsddef...ifdaoi...üäää, üääää..."

Anton: "Raija, kus sa oled?"

Raija: "Üää...üäää...Levika ees...kddbgjknh.."

Anton: "Tahad ma tulen sinna?"

Raija: "Ei..knsdfksjf...pole vaja...üäää"

Anton: "Ei, Raija, ma tulen sinna.."

Raija: "Pole vaja..jkdhkjbckj"

Anton: "Mis sul juhtus?"

Raija: "dhjkasd...ma...jdbkjs...kukkusin...jjdb...ja mu jalg...nkjfk...see on nii valus...üäää..ja ma ei saa kedagi kätte...üää"

Anton: "Ma tulen sinna, oota seal"

Raija: "Ei, sa ei...jkdbkdjcbd...pea tulema..üäää"

Anton: "Ei, ma tulen sinna. Oota seal."

Raija: "Üäää...okei"

Kõndisin natuke eemale ühtedele kivitreppidele. Anton tuli sinna ja andis mulle oma mantli alla, et ma ei külmetaks. Avv. Ja siis ta kutsus mulle takso ja andis taksojuhile raha ja käskis mind traumapunkti viia. Siis ta läks ise Levikasse, otsis Andra üles ja rääkis talle, mis juhtus.

Sõitsin siis traumapunkti, vahepeal helistasid Anton ja Andra ja palusid, et ma helistaks kui olen arsti juures käinud. Traumapunktis tuli mulle vastu G4S turvamees, kes pani mu EMO ratastooli istuma ja sõidutas mind arsti juurde. Siis läksime röntgenisse. Siis me istusime turvamehega ja rääkisime juttu. Täiega lõbus oli. Ta oli mingi 22, selline kunagi metaltüüp, kes käis ka kunagi Levikas. Mainisin muidugi iga kahe sekundi tagant kui häbi mul on ja siis ta ütles: "Pole hullu, nagunii me kunagi enam ei kohtu". Täiega tsättisime. Siis üritasin taksot kutsuda, aga keegi ei võtnud vastu, Turvamees käskis siis tädidel kutsuda. Turvamees viis mu siis õue, EMO ukse nurga taha ja pakkus suitsu. See oli päris huvitav vaatepilt. Laialivoolanud ripsmetuššiga platvormides tüdruk EMO ratastoolis ja tema kõrval seisev noor G4S turvamees, kes teevad ööpimeduses suitsu. Turvamees saatis mu takso peale ja ma läksin koju. Sõin natuke. Järgmine hommik oli jalg voodist tõustes nii valus, et ma esimesed 15 minutit lihtsalt nutsin paaniliselt. Chill. Siiamaani istun kodus (praegu on kolmapäev) ehk siis ma pole 4 päeva majast väljas käinud. Ma ei tea, kui külm õues on. Eks ma homme saan teada, sest ma pean homme tööle minema. Tahaks kooli ka minna, aga ma kardan, et ma ei saa hakkama. Mu jalg on ikka teataval määral valus. Mu uued Vagabondi platvorm-saapad ilmselgelt ei olnud väga hea investeering, sest ma sain neid ainult 2 korda kanda ja nüüd pean ootama vähemalt paar kuud enne kui kõrgeid jalanõusid jälle kannan. Oh well, c'est la vie.

From Russia with love,

Rai-Rai (mu ema kutsub mind viimasel ajal nii)

Mazeltov!

Ma sain eelmisel reedel elektri tagasi.

Räägin sellest varsti pikemalt.

Täna on jälle reede, aga kas tuleb ka Raija Reede ehk kokteil Tsaudo. Neile, kes ei tea, misasi on Raija Reede, siis see on minunimeline kokteil, mida on väga lihtne valmistada. Ainus koostisosa on hõõgvein ja väga suures koguses (väga hea oleks, kui seda oleks 8 klaasitäit).

Kui aega ja viitsimist leian, siis kirjutan lõpuks ka millestki huvitavast, okei?

Pohmell

jõudis jälle kella nelja-viie paiku kohale. Feil.

Tahan kindlasti eilsest õhtust rääkida (9.oktoober = Maria sünnipäev), aga hetkel ei saa seda teha. Varsti. Aga mainiks seoses eilsega vaid, mida horoscope.com'il öelda on. "You are particularly sensitive to chemicals right now and need to get toxins out of your system." Haha. Tõsi mis tõsi.

Surmatunne

eks näis millal ma tulen
kui ma tulen
kas ma elan
kas ma suren

Ei viitsi enam. Lihsalt ei viitsi. Tegelt ka. Reede oli megafun kuni mingi hetkeni, kui ma korraga tundsin, et tahaks üht teatud inimest lihtsalt lüüa (not you, Silja). Jaa..Silja ja Helen ja kõik olid nii toredad. Kuigi kõik jälle mõnitasid mind, et ma olen purjus..aga no palun..kuidas siis sellisel õhtul kaine olla, eriti kui Anton pani meie tee sisse salaja räigelt viina. Haha. Halb inimene. Igatahes. Jah. Eks ole kõik siiski okei ja ma saan ju vist arheoloogi juurde praktikale (nagu ma olen vist juba maininud) ja kool on nii enamvähem okei ja mulle uus tüdruk õpetas eile, kuidas lauas veinipudelit avada tuleb. Aga ma ei jaksa. Ma lihtsalt ei jaksa. Praegu ka haige, ei käinud koolis (teine päev selle õppeaasta jooksul hetkeseisuga). Ja siin ma nüüd istun jälle, Prismas, juues teed ja tehes kodutööd. Enne rääkisin Anna ja Mariaga msnis. ANNAGA! Ma kartsin, et ta suri ära vahepeal, aga ei, kõik on korras. Tal on juba vähem kui kahe nädalaga juhtunud väga palju põnevat seal Inglismaal. Sheerisime natuke gossipit, aga mitte piisavalt. Seda annab parandada (järgmine kord siis lihtsalt topeltkogus).

Aga olgu, ma jätkan nüüd oma õpinguid. Ühiskonna arutlus. OKSE. OKSE. OKSE.

Some dance to remember, some dance to forget

Täiesti haige, mis see aasta toimub. Mul poleks nagu enam midagi alles. Kõik on läind. Sõbrad, töökaaslased, minu tuba, elekter. Kõik on kadunud. See aasta on minu jaoks ilmselgelt kaotuste aasta. Kõige lihtsam on vist koostada nimekiri asjadest ning inimestest, mida ja keda ma olen/hakkan kaotama.

1) minu tuba ja korter - pidime Henrikuga toad ära vahetama, mis tähendab, et mina elan tema sinises toas korteris 26
2) meie klassi Euroopa reis jääb ära, sest koolil pole raha (mingi hull hämamine käib) + traditsiooniline Rootsi reis jäi ka ära (selle asemel oli küll reis Lätti, aga see pole sama..jah, mul ei õnnestunud kolme aasta jooksul KORDAGI Rootsi reisil käia, suht masendav)
3) Anna läks ülikooli Inglismaale üle nädala tagasi ja ma pole temast midagi kuulnud ja ma igatsen teda nii väga
4) Maria läheb detsembris ülikooli Ameerikasse ja ma kardan, et ma lähen siis hulluks, sest Maria on see inimene, kes on aegade algusest peale mind tagasi maa peale toonud, kui mul on seda vaja läinud
5) Asja ja Heidi läksid välismaale õppima (ilma nendeta pole tööl enam sama), Siim ja Joosep on ka kadunud
6) Krista läks Prahasse aastaks õppima - taaskordne kaotus (Kristaga on tore rääkida, kui ta on kaine ja temast on tore rääkida, kui ta on täis)
7) Silja läheb kahe päeva pärast Saksamaale aastaks ja kuradi kurat, kui kahju mul on, et ma juba eelmine aasta temaga ei hänginud, sest ta on ikka väga lahe ja südamlik ja naljakas inimene
8) meil pole juba mingi 2 nädalat kodus elektrit ehk siis me elame kiviajas (ei meeldi väga). Tänu sellele veedan ka enamus oma VABAST AJAST tööl, sest seal saan arvutis olla ja kodutöid teha, sest seal eksisteerib selline asi nagu valgus
9) mu ema kaotas oma ainsa kindla töökoha ja meil on majanduslikult väga raske
10) ma ei ole enam ametlikult laps. Ma olen 19 aastane noor inimene, kes käib tööl, et oma kooli kinni maksta. Mul pole muud kui kohustusi. No samas..natuke lõbu on ka ikka. All work and no play ei ole minu meelest aksepteeritav elustiil.

Samas mu sünnipäev oli tore ja suvi oli kokkuvõttes ka täitsa okei. Cointreaupolitan all the way! Ja on võimalus, et ma saan tunnustatud arheoloogi õpipoisiks üheks nädalavahetuseks. See oleks vinge, megavinge.

Aga olks. Ma nüüd tööle.
Tsaudo!

Sweet 19

No allo, allo! Räägime siis asjast ehk siis minu suurest päevast. Mu sünnipäev on muidu 13.septembril, aga teatud asjaoludel olin sunnitud seda päev varem pidama. Nimelt olime me sel nädalavahetusel (12-13) retoorikaloengutel. Jah, ma olin nädalavahetusel koolis. Kergelt häiriv, aga Anto Liivat sai päris hästi hakkama oma ülesandega. Meil ei olnud igav, aga me olime kuradi väsinud. Tänu retoorikale pidin oma plaane veits muutma. Laupäeval jäi tööleminek ära, aga seeeest läksin reede õhtul tööle. Pärast tööd, öösel, pidin kodus meekooki küpsetama. See oli veits feil. Üritasin ka koristada, sest laupäeval oli väike dinnerparty a la mexico (natuke mehhiko stiilis toitu, snäkke ja tervitusjoogiks ei misku muu kui tequila).

Koolist lahkusin kell 15.50 ja külalised pidid saabuma juba kell seitse-kaheksa. Käisin poes, ostsin viina ja rucolat ja veel veits asju. Kodus hakkaisn kohe söökidega tegelema ja neid lauale asetama. Henrik oli olnud nii armas, et ta koristas kõik põrandad ära ja ta täiega aitas mind. Avvii. Muide Henrikul on täna (22.09) sünnipäev..pidage teda siis meeles. Igatahes. Suutsin emaga jälle fightima hakata. Saatsin kõikidele sõnumid, et nad tuleks alles kaheksa paiku, sest meil peretüli. No..sain ka ise pesus käidud, tegin kerge meigi ja föönitasin juuksed. Ma olin just sirgendaja sooja pannud, kui Anna, Maarja ja Maria tulid. Natuke piinlik oli, et ma polnud veel valmis ja ma olin veits närviline (nagu ikka enne minu pidusid). Otsustasime ühiselt, et kingid avame alles siis kui kõik on saabunud. Väga lapsik, aga tore komme.

Pakkusin siis sõbrantšikutele süüa ja juua. Väike Dlight, da? Mu ema, väikevend ja väike õde piinasid mu külalisi. How come I didn't see it coming? :D Tegime ka ringi tequila shote, millest Maria polnud küll kahjuks nõus osa võtma (khmm..varasemad kogemused) ja Silja oli autoga (ahjaa, Silja oli ka saabunud selleks ajaks). Aga polnud hullu, nende pitsid jõi ära mu ema!!! Ja Henrik proovis ka esimest korda elus tequilat. Nunnu. Käisin emale senikaua peale kuni ta oli nõus teise korterisse minema. Kohe kui ta ukse kinni tõmbas, küsisin ma kas kellelgi on suitsu. Hahaha. Ühtäkki hakkasid kõik intensiivsemalt jooma. Henrik jäi meiega.

Siis tulid Sanel ja Kiku. Nii armas, et isegi Karl (keda ma huvide konflikti tõttu ei olnud kutsunud) andis Sannule ja Kikule kaasa kingi..nagu kingi minule! Wow..see oli tõesti armas, et ta nii tegi. Pakkusin taaskord tequilat. Vahepeal hakkasime Henrikuga quesadillasid valmistama. Siis tuli Johanna, keda polnud ka ammu näinud. Lõppude lõpuks saabusid ka Andra ja Stefani. Kui kõik sõbrad olid koos, istusime, jõime, sõime, ja rääkisime juttu nagu ikka inimestel kombeks. Silja oli haigevõitu ja pidi lahkuma pärast paari tundi. Kella 23 paiku helistas Anton ja küsis kas me oleme ikka minukal. Ta küsis ka kui vanaks ma sain, millest eeldasin kohe, et tal on suur plaan osta mulle 19 roosi. Hahah. Mida ta ka tegi. Ma ei mäleta, mis kell, aga ma kujutan ette, et peale kahteteist avasime Stefi kingitud šampuse, mis oli täiega hea. Võtsin siis oma feil meekoogi välja ja puhusin küünlad ära. Kõik ei kustunud esimesel katsel, ütlesin selle peale lihtsalt: "Pohui!" ja jätkasin puhumist. Kolmandal katsel olid kõik kustunud. Maria tegi meganunnu toosti. Võttis pisara silma. Armastan kõiki oma sõpru niiiiiiii väga.

Oh..juudas..aga jätkame siis. Sõime, jõime ja vahepeal tantsisin isegi kellegagi, aga ei mäleta täpselt. Mind ja mu mälu. Inimesed hakkasid tasapisi lahkuma. Maria läks koos Maarjaga. Nii naljakas, et Maria üritas mulle ühte lugu selle õhtu jooksul mingi 6 korda rääkida, aga iga kord keegi segas vahele. See oli seotud ühe poisiga mingist raamatust või filmist. Pean paluma, et Maria siiski ühel heal päeval räägiks mulle selle loo. No..kutsusin Stefile takso (1208 on siis see maagiline Raadio takso number). Johanna läks Kiku ja Saneliga ära mingi kell.

Aga oi, unustasin mainida, et vahepeal (enne kui kõik lahkusid) mängisime vaiba peal I NEVER'it. Hahahaha..veendusin taaskord, et see mäng on parem kui ükski valedetektor (samamoodi Tõemäng - jah, see on selle nimi :D:D). Päris huvitavaid asju sai jälle teada, näiteks seda, et tüdrukud pole ainsad, kes kasutavad enda rahuldamiseks mingeid ebatraditsioonilisi meetodeid. Ma ei saanud küll teada, MIS meetodeid või vahendeid poisid kasutavad, aga kavatsen selle lähitulevikus välja uurida. hahahaha. Ma ei mäleta, kas oli üldse kedagi, kes ei joonud see ring. No olks..jõuame nüüd tagasi selle kohani, kus kõik inimesed olid juba koju läinud. Kell võis olla 4 hommikul, ma olin megaväss, aga Anton ja Andra tahtsid siiski Levikasse minna.

Me läksime siis Annaga teise korterisse ennast kohendama. Ütlesime:"Meil ei lähe kauem kui 5 minutit," aga reaalsuses veetsime teises korteris pool tundi! Lamasime voodis ja aelesime ja tegime aeglaselt meiki ja nii edasi ja nii edasi. Andra käis meid sada korda otsimas. Ups. Igatahes. Taksod said kutsutud ja Levikasse sai mindud. Ma panin oma plastkrooni ka selleks ajaks pähe, et ikka kõik saaks aru, et ma olen birthday girl. Läksime alguses üles ja siis mingi aasia tüüp vaatas mind ja ütles:"Prom queen", mille peale ma vastasin:"No, it's just my birthday". Selle peale tahtis ta mulle joogi välja teha, aga millegi pärast vastasin ma "No..I'm here with my friends"..ma ei mäleta, aga ma vist kartsin, et kui nõustun selle joogiga, siis pean temaga aega veetma...in more ways than one, hahahahaha. Läksime siis alla. Levikas olime muidu mina, Anna, Andra ja Anton. (huvitav, et kõikide teiste nimed algavad tähtedega A ja N).

Okei. All kohtasin taas seda aasia tüüpi, kes ulatas mulle õlle, ütles:"This is for you. Happy birthday!" ja läks ära. Wow. Üliarmas. Võtsime kohad sisse ja siis nägin Joosepit. Mölisesin temaga, naljaga muidugi, et miks ta ei tulnud mu sünnipäevale. Kurstin ka möödaminnes, et mulle ei antud šampust, sest tööl olid ainult mingit mõttetud mõrrad (paha suu, paha suu). Joosep kadus korraks ära ja naases šampusepudeli ja topsidega. Avv. Siis Joosep kadus jälle ära, aga seekord ta naases kolme või nelja suvaka tüübiga. Huvitav. Ühtäkki krahmasid kõik mu toolist kinni ja tõstsid mind 19 korda. Andra luges kõrval numbreid, aga kuna ma teda sel hetkel ei märganud, küsisin ta käest pärastpoole 4 korda, kas ta nägi, et mind tõsteti. Ta vastus oli iga kord:"Issand jumal, jaaaa. MINA lugesin ju numbreid!!!" Hahaha. Nüüd olen ma nimetanud 2 kingitust Joosepi poolt, aga tal oli ka kuri plaan mulle kolmas kink teha, milleks oli ei miksi muu kui mees õhtuks. Nad Andraga otsisid Levikas mulle meest. Niiiii nunnu. Meganaljakas. Kahjuks see plaan ei läinud läbi, damn. Aga mõte on see, mis loeb.

Vahepeal läksime Antoniga suitsule, kus kohtasin taaskord Nätsumeest (üks tüüp, kes tuleb minuga Levikas kogu aeg rääkima). Mingi hetk tuli ka Anna. Anna oli Andra ja Joosepi peale megavihane. Nüüdseks on see konflikt lahenenud. Lõpp hea, kõik hea. Indeedy. Kallistasin Andrat, Antonit ja Joosepit, kes läksid kõik koju. Meie Annaga läksime tagasi sisse ja rääkisime veel mingi 20-30 minutit juttu, kuni meil tekkis idee ka ise kutsuda takso. Minu poole jõudsime äkki kell 6 hommikul, voodis rääkisime vist tšut-tšut juttu ja siis vajusime sügavasse unne. Järgmine hommik magasin sisse (pidin koolis olema kell 10.00). Suutsin isegi inimliku meigi ja soengu teha, riided olid ka okk. Panin Heidy "Birthday Princess" rinnamärgi rinda ja läksimegi Annaga oma teed. Anna läks varem maha trolli pealt, mina sõitsin linna edasi.

Käisin Chocost kohvi võtmas. Kohtasin seal Ragnet, kes oli oma abikaasa saatnud sügisjooksule, et nad saaksid Soome minna. Küsisin, miks Ragne ise ei läinud, mille peale ta vastas stiilis "bahh, mina küll jooksma ei lähe, trenn on mõttetu". Ma ei garanteeri, et need olid ta täpsed sõnad :D Andra helistas ja palus, et ma talle ka kohvi viiksin. Kooli jõudsin kell 12 või midagi siukest. Andra latte oli selleks ajaks juba alla külmumistemperatuuri, aga ta pressis selle ikka kuidagi alla. Kuulasin siis paar tundi loengut ja teiste kõnesid.

Minul POLNUD kõnet või vähemalt polnud ma ette valmistunud. Aga seda teadsin ma juba päev varem, ma olin arvestanud sellega. Minu plaan oli oma sünnipäeval end mällu juua ja ma võin julgelt öelda, et see õnnestus. Minu plaan polnud mitte terve õhtu mingit mõttetut kõnet ette valmistada, eksole? No..kui enamus klassi oli lahkunud, pidasin ka mina oma spontaanse kõne maha, mis oli veits väga fail, sest ma vihjasin, et mulle meeldib armsaid kassipoegi tappa..ups. Aga õnneks sain siiski 5-. Ahh, nii tore.

Pärast seda nalja läksin siis tööle Paulat asendama. Päris tore oli, sain isegi oma leopardimustrilist pluusi kanda. Tööl olin Siimuga. Väga fun. Tuli välja, et Meelise kolleegil Vennol oli ka sünnipäev. Härra tegi talle kohvi ja konni välja, mina sain ainult pai ja musi pea peale. Aga seegi asi, eksole. No selline oligi minu sünnipäeva-nädalavahetus. Meeldis. See oli viimane kõige toredam sündmus. Nüüd on ainult kurbus, tülpimus, viha ja elektrivaba olek. But at least my Sweet Nineteen was worth it. For sure.

Ps. See jätab minust küll natuke materiaalse (loe: halva) inimese mulje, aga ma koostan nimekirja asjadest, mis ma sünnipäevaks sain.

Anna, Maarja ja Maria - Näokoorimiskreem, mingisugune pooripuhastuspulk (mul oli juba täpselt samamsugune, aga küll küllale liiga ei tee), näolt läiget eemaldavad teepuuõliga riisipaberid. Kõik the Body Shopi tooted. Lisaks sain ka armsa kaardi, mida ma ei tohtinud avada enne 13ndat (tuletan meelde, et pidu sai alguse 12ndal). Ilmselgelt teavad nad, kui mures ma oma näonaha pärast olen. Avvi.

Silja - Väga tore raamatu, kus loetletakse ja räägitakse 50nest tähtsaimast eesti kunstiteosest ja selle nimi on "Külmetav Eesti kunstnik". Avastasin, et ma olen isegi mõnda teost oma silmaga näinud ja et isegi eestlased oskavad luua kvaliteetsest ja huvitavat kunsti. Lisaks sain šampusepudelikujulise õhupalli, avv.

Kiku ja Sanel - Wild Africa kooreliköör (Kiku ja Andra poolt siis), paabulinnusule-kõrvarõngad (täiega tahtsin neid) ja Saneli joonistatud kaart. Lisaks sellele tõid nad mulle ka Karli poolt kingi, milleks oli Rosamundi 100.- kinkekaart ja veiniga tehtud vannisool.

Johanna - Bailey's Chocolate Mint kooreliköör ja võtmehoidja, millel vilgub kirillitsakiri "Oksana". Geniaalne.

Andra ja Stefani - põdra käekott (nagu mängupõder, ainult et sangadega), mille küljel on Soome lipp. Thanks, guys! Käekoti sees oli Max Factor MasterpieceMax ripsmetušš (the best ever) ja charm bracelet. Stefani kinkis ja Cinziano šampuse, mis oli ÜLIHEA.

Anton - 19 roosi väärtuses miljon krooni (okei, tegelt veits vähem, aga siiski). Nii ilusad.

Joosep - Levika šampus, 19 õhkutõstet ja katse leida mulle mees õhtuks. (K)

Tänan kõiki, kes selle päeva ja nädalavahetuse nii eriliseks ja heaks tegid (ilmselgelt jääb Kristiina Kägu tänudest ilma). Aitäh, kallid sõbrad, töökaaslased, koolikaaslased ja perekond!

From Russia with love,

Alati Teie,

Raija Papaia

Ilmselgelt olen salalesbi

Kirjand

Kunst meenutab meile igavesi väärtusi

Vana-Kreeka arst Hippokrates kirjutas kunagi:“Ars longa, vita brevis“ ehk otsetõlkes „kunst pikk, elu lühike“. Seda tsitaati saab tõlgendada mitmeti, kuigi kõik variandid väidavad üht – kunsti eluiga on pikem kui inimese (kunsti looja) oma. Kunstnik on ja jääb alati teisejärguliseks, kuid loome elab jõudsalt edasi tänu publiku ja tarbija olemasolule. Miks aga ühiskond tahab ja vajab kõike seda loomingut? Kunstiobjektid äratavad inimeses sentimentaalsuse. Mälestuste uks avaneb ja tuletab meelde kõige olulisemat - igavesi väärtusi.

Inimene on loomult religioosne. See fakt seletab, miks ta on aastatuhandeid üritanud välja selgitada oma eksistentsi põhjust. Kui seletus on osutunud kas liiga keeruliseks või liiga lihtsaks, siis on näidatud näpuga kujuteldavate jõudude (nn. jumalate) poole. Homo sapiens on olnud ka piisavalt kaval, et õhuga rääkimise asemel luua oma loojatest materiaalsed figuurid. Kõige tavalisemad on muidugi erinevad maalid jumalustest ja maailma loomisest. Michelangelo maalis Sixtuse kabelisse väga võimsa kujutuse kristlikust maailmapildist ja jumalast. See vaatepilt võtab sõnatuks ka kõige mitteusklikumad isikud. Usk ja kunst on alati olnud lähedalt seotud, sest nad mõlemad suudavad inimestes esile kutsuda väga tugevaid emotsioone. Kuna ka tänapäeva teadusühiskonnas kardavad inimesed surma, siis selle surmahirmu vähendamiseks üritatakse uskuda millesegi, mis on tugevam ning kõrgem kui teadus. Isegi paljud mitteusklikud kannavad kaelas risti, mis on musternäidis kristlikust kunstist. Nii tavaline ja tihti tagasihoidlik ehe, aga tema tähendus kandjale võib olla palju suurem, kui välja paistab.

14.sajandil algas Itaalias uus ja väga tähendusrikas ajajärk, mis muutis eurooplaste maailmapildi igaveseks. Sündmuseks oli renessanss ehk taassünd. Itaallased hakkasid pöörama rohkem tähelepanu vapustavale antiikarhitektuurile, mis neid ümbritses. Vanakreeklased-ja roomlased olid tollel ajal sattunud põlatute ja jumalateotajate nimekirja, kuna olid paganad. Kui hakati aga lähemalt uurima antiikaja arhitektuuri, kirjandust ja tarbekunsti, avastati, et paganlusele vaatamata oli tegu kõrgelt haritud kultuuriga. Inimestel oli kõrini kirikust ja tolle võimust. Nad tahtsid muutust, nad tahtsid üle pika aja mõelda oma peaga. Ilmalik elu hakkas taas domineerima. Giovanni Boccaccio kirjeldas oma teoses „Dekameron“ väga täpselt tolle aja ilmalikku ühiskonda koos selle pahede ja voorustega. Parim näide on ilmselt peatükk, kus ta rääkis mehest, kes oma surivoodil valetas preestrile näkku. See näitab, kuidas suhtumine kirikusse oli äkitselt muutunud. Varem oleks autor sellise raamatu avaldamise pärast vangistatud või lausa hukatud. Renessanssajal muutus aga kõik. Individuaalsus tõusis pjedestaalile ja on tänapäevani kõrges hinnas. Õigus omada isiklikku arvamust on väärtus, mida ei saa ja ei tohi kelleltki ära võtta.

Alates Prantsuse revolutsioonist on vabadus omistanud täiesti uue tähenduse. See mõiste on saanud inimestele ja eriti rahvustele väga oluliseks. On isiklik vabadus ja natuke suuremat tähelepanu saav rahvuslik vabadus. Viimane on inspireerinud paljusid kunstnikke looma tähendusrikkaid mälestusmärke. Kuulsaimad näited on kindlasti Triumfikaar Pariisis ja Vabadussamas New Yorgis. Ka Eestis on nüüd monument meenutamaks elanikele esivanemate võitlusi ja rahva teekonda omaenda riigi loomisel. Eesti Vabadussammas kõrgub äsja renoveeritud Vabaduse väljakul. Päeval kergelt robustne, aga öösel mänglev ja väriline. Ta on seal meenutamaks eestlastele üht tähtsaimat väärtust – vabadust.

Kõige olulisem väärtus, milleks inimesel on õigus, on armastus. Igaüks väljendab seda omal moel. Tihti armastatakse kinkida oma kallimale mõni meene, mis peaks meelde tuletama omavahelist kiindumust. Olgu selleks mängukaru, Guessi käekott või südamekujulise ripatsiga kaelakee. Igal juhul on tegu kunstiteosega, millel on sügav tähendus. Kui kaks üksteisest hoolivat inimest elavad sümbioosis, siis neil tekib tahe end veelgi rohkem ning ametlikult siduda. Selle tulemuseks võib olla abielu. Möödunud aastal registreeriti Eestis 6127 abielu. See tähendab 12254 abielusõrmust, mis meenutavad kandjatele nende poolt antud vandeid. Need lihtsad ehted suudavad endas kanda rohkem mälestusi kui ükski nähtud film, loetud raamat või külaskäik muuseumisse. Nendes sõrmustes peitub armastus, see igipõline väärtus, mis ei kao enne, kui kustub päike.

Miljon tähte elupuu sees

Jalg surub gaasipedaali
Kas lendame tähtede saali
või maandume põrgusütel?

Üheksakümmend viis
Ega sa ei karda
Heidame eilsed
kõik üle parda

Ja minu käsi su kätes
ja sinu süda mu sees
On minu elu su kätes
miljon tähte elupuu sees

Ja ilmapuu harul on tuba
number kolmtuhat kakskümmend viis
kuhu tulemaks vaja ei luba
kuhu tuleme alati siis
kui sütivad ilmapuul tähed

Tuleb aeg, mil ära ei lähe

Siis: sinu käsi mu kätes
ja minu süda su sees
On meie elu me kätes
miljon tähte me ukse ees

Urve Karuks

Tahan

Ilmselgelt Mathieu Missiaen on jumal (L)