Sweet 19

No allo, allo! Räägime siis asjast ehk siis minu suurest päevast. Mu sünnipäev on muidu 13.septembril, aga teatud asjaoludel olin sunnitud seda päev varem pidama. Nimelt olime me sel nädalavahetusel (12-13) retoorikaloengutel. Jah, ma olin nädalavahetusel koolis. Kergelt häiriv, aga Anto Liivat sai päris hästi hakkama oma ülesandega. Meil ei olnud igav, aga me olime kuradi väsinud. Tänu retoorikale pidin oma plaane veits muutma. Laupäeval jäi tööleminek ära, aga seeeest läksin reede õhtul tööle. Pärast tööd, öösel, pidin kodus meekooki küpsetama. See oli veits feil. Üritasin ka koristada, sest laupäeval oli väike dinnerparty a la mexico (natuke mehhiko stiilis toitu, snäkke ja tervitusjoogiks ei misku muu kui tequila).

Koolist lahkusin kell 15.50 ja külalised pidid saabuma juba kell seitse-kaheksa. Käisin poes, ostsin viina ja rucolat ja veel veits asju. Kodus hakkaisn kohe söökidega tegelema ja neid lauale asetama. Henrik oli olnud nii armas, et ta koristas kõik põrandad ära ja ta täiega aitas mind. Avvii. Muide Henrikul on täna (22.09) sünnipäev..pidage teda siis meeles. Igatahes. Suutsin emaga jälle fightima hakata. Saatsin kõikidele sõnumid, et nad tuleks alles kaheksa paiku, sest meil peretüli. No..sain ka ise pesus käidud, tegin kerge meigi ja föönitasin juuksed. Ma olin just sirgendaja sooja pannud, kui Anna, Maarja ja Maria tulid. Natuke piinlik oli, et ma polnud veel valmis ja ma olin veits närviline (nagu ikka enne minu pidusid). Otsustasime ühiselt, et kingid avame alles siis kui kõik on saabunud. Väga lapsik, aga tore komme.

Pakkusin siis sõbrantšikutele süüa ja juua. Väike Dlight, da? Mu ema, väikevend ja väike õde piinasid mu külalisi. How come I didn't see it coming? :D Tegime ka ringi tequila shote, millest Maria polnud küll kahjuks nõus osa võtma (khmm..varasemad kogemused) ja Silja oli autoga (ahjaa, Silja oli ka saabunud selleks ajaks). Aga polnud hullu, nende pitsid jõi ära mu ema!!! Ja Henrik proovis ka esimest korda elus tequilat. Nunnu. Käisin emale senikaua peale kuni ta oli nõus teise korterisse minema. Kohe kui ta ukse kinni tõmbas, küsisin ma kas kellelgi on suitsu. Hahaha. Ühtäkki hakkasid kõik intensiivsemalt jooma. Henrik jäi meiega.

Siis tulid Sanel ja Kiku. Nii armas, et isegi Karl (keda ma huvide konflikti tõttu ei olnud kutsunud) andis Sannule ja Kikule kaasa kingi..nagu kingi minule! Wow..see oli tõesti armas, et ta nii tegi. Pakkusin taaskord tequilat. Vahepeal hakkasime Henrikuga quesadillasid valmistama. Siis tuli Johanna, keda polnud ka ammu näinud. Lõppude lõpuks saabusid ka Andra ja Stefani. Kui kõik sõbrad olid koos, istusime, jõime, sõime, ja rääkisime juttu nagu ikka inimestel kombeks. Silja oli haigevõitu ja pidi lahkuma pärast paari tundi. Kella 23 paiku helistas Anton ja küsis kas me oleme ikka minukal. Ta küsis ka kui vanaks ma sain, millest eeldasin kohe, et tal on suur plaan osta mulle 19 roosi. Hahah. Mida ta ka tegi. Ma ei mäleta, mis kell, aga ma kujutan ette, et peale kahteteist avasime Stefi kingitud šampuse, mis oli täiega hea. Võtsin siis oma feil meekoogi välja ja puhusin küünlad ära. Kõik ei kustunud esimesel katsel, ütlesin selle peale lihtsalt: "Pohui!" ja jätkasin puhumist. Kolmandal katsel olid kõik kustunud. Maria tegi meganunnu toosti. Võttis pisara silma. Armastan kõiki oma sõpru niiiiiiii väga.

Oh..juudas..aga jätkame siis. Sõime, jõime ja vahepeal tantsisin isegi kellegagi, aga ei mäleta täpselt. Mind ja mu mälu. Inimesed hakkasid tasapisi lahkuma. Maria läks koos Maarjaga. Nii naljakas, et Maria üritas mulle ühte lugu selle õhtu jooksul mingi 6 korda rääkida, aga iga kord keegi segas vahele. See oli seotud ühe poisiga mingist raamatust või filmist. Pean paluma, et Maria siiski ühel heal päeval räägiks mulle selle loo. No..kutsusin Stefile takso (1208 on siis see maagiline Raadio takso number). Johanna läks Kiku ja Saneliga ära mingi kell.

Aga oi, unustasin mainida, et vahepeal (enne kui kõik lahkusid) mängisime vaiba peal I NEVER'it. Hahahaha..veendusin taaskord, et see mäng on parem kui ükski valedetektor (samamoodi Tõemäng - jah, see on selle nimi :D:D). Päris huvitavaid asju sai jälle teada, näiteks seda, et tüdrukud pole ainsad, kes kasutavad enda rahuldamiseks mingeid ebatraditsioonilisi meetodeid. Ma ei saanud küll teada, MIS meetodeid või vahendeid poisid kasutavad, aga kavatsen selle lähitulevikus välja uurida. hahahaha. Ma ei mäleta, kas oli üldse kedagi, kes ei joonud see ring. No olks..jõuame nüüd tagasi selle kohani, kus kõik inimesed olid juba koju läinud. Kell võis olla 4 hommikul, ma olin megaväss, aga Anton ja Andra tahtsid siiski Levikasse minna.

Me läksime siis Annaga teise korterisse ennast kohendama. Ütlesime:"Meil ei lähe kauem kui 5 minutit," aga reaalsuses veetsime teises korteris pool tundi! Lamasime voodis ja aelesime ja tegime aeglaselt meiki ja nii edasi ja nii edasi. Andra käis meid sada korda otsimas. Ups. Igatahes. Taksod said kutsutud ja Levikasse sai mindud. Ma panin oma plastkrooni ka selleks ajaks pähe, et ikka kõik saaks aru, et ma olen birthday girl. Läksime alguses üles ja siis mingi aasia tüüp vaatas mind ja ütles:"Prom queen", mille peale ma vastasin:"No, it's just my birthday". Selle peale tahtis ta mulle joogi välja teha, aga millegi pärast vastasin ma "No..I'm here with my friends"..ma ei mäleta, aga ma vist kartsin, et kui nõustun selle joogiga, siis pean temaga aega veetma...in more ways than one, hahahahaha. Läksime siis alla. Levikas olime muidu mina, Anna, Andra ja Anton. (huvitav, et kõikide teiste nimed algavad tähtedega A ja N).

Okei. All kohtasin taas seda aasia tüüpi, kes ulatas mulle õlle, ütles:"This is for you. Happy birthday!" ja läks ära. Wow. Üliarmas. Võtsime kohad sisse ja siis nägin Joosepit. Mölisesin temaga, naljaga muidugi, et miks ta ei tulnud mu sünnipäevale. Kurstin ka möödaminnes, et mulle ei antud šampust, sest tööl olid ainult mingit mõttetud mõrrad (paha suu, paha suu). Joosep kadus korraks ära ja naases šampusepudeli ja topsidega. Avv. Siis Joosep kadus jälle ära, aga seekord ta naases kolme või nelja suvaka tüübiga. Huvitav. Ühtäkki krahmasid kõik mu toolist kinni ja tõstsid mind 19 korda. Andra luges kõrval numbreid, aga kuna ma teda sel hetkel ei märganud, küsisin ta käest pärastpoole 4 korda, kas ta nägi, et mind tõsteti. Ta vastus oli iga kord:"Issand jumal, jaaaa. MINA lugesin ju numbreid!!!" Hahaha. Nüüd olen ma nimetanud 2 kingitust Joosepi poolt, aga tal oli ka kuri plaan mulle kolmas kink teha, milleks oli ei miksi muu kui mees õhtuks. Nad Andraga otsisid Levikas mulle meest. Niiiii nunnu. Meganaljakas. Kahjuks see plaan ei läinud läbi, damn. Aga mõte on see, mis loeb.

Vahepeal läksime Antoniga suitsule, kus kohtasin taaskord Nätsumeest (üks tüüp, kes tuleb minuga Levikas kogu aeg rääkima). Mingi hetk tuli ka Anna. Anna oli Andra ja Joosepi peale megavihane. Nüüdseks on see konflikt lahenenud. Lõpp hea, kõik hea. Indeedy. Kallistasin Andrat, Antonit ja Joosepit, kes läksid kõik koju. Meie Annaga läksime tagasi sisse ja rääkisime veel mingi 20-30 minutit juttu, kuni meil tekkis idee ka ise kutsuda takso. Minu poole jõudsime äkki kell 6 hommikul, voodis rääkisime vist tšut-tšut juttu ja siis vajusime sügavasse unne. Järgmine hommik magasin sisse (pidin koolis olema kell 10.00). Suutsin isegi inimliku meigi ja soengu teha, riided olid ka okk. Panin Heidy "Birthday Princess" rinnamärgi rinda ja läksimegi Annaga oma teed. Anna läks varem maha trolli pealt, mina sõitsin linna edasi.

Käisin Chocost kohvi võtmas. Kohtasin seal Ragnet, kes oli oma abikaasa saatnud sügisjooksule, et nad saaksid Soome minna. Küsisin, miks Ragne ise ei läinud, mille peale ta vastas stiilis "bahh, mina küll jooksma ei lähe, trenn on mõttetu". Ma ei garanteeri, et need olid ta täpsed sõnad :D Andra helistas ja palus, et ma talle ka kohvi viiksin. Kooli jõudsin kell 12 või midagi siukest. Andra latte oli selleks ajaks juba alla külmumistemperatuuri, aga ta pressis selle ikka kuidagi alla. Kuulasin siis paar tundi loengut ja teiste kõnesid.

Minul POLNUD kõnet või vähemalt polnud ma ette valmistunud. Aga seda teadsin ma juba päev varem, ma olin arvestanud sellega. Minu plaan oli oma sünnipäeval end mällu juua ja ma võin julgelt öelda, et see õnnestus. Minu plaan polnud mitte terve õhtu mingit mõttetut kõnet ette valmistada, eksole? No..kui enamus klassi oli lahkunud, pidasin ka mina oma spontaanse kõne maha, mis oli veits väga fail, sest ma vihjasin, et mulle meeldib armsaid kassipoegi tappa..ups. Aga õnneks sain siiski 5-. Ahh, nii tore.

Pärast seda nalja läksin siis tööle Paulat asendama. Päris tore oli, sain isegi oma leopardimustrilist pluusi kanda. Tööl olin Siimuga. Väga fun. Tuli välja, et Meelise kolleegil Vennol oli ka sünnipäev. Härra tegi talle kohvi ja konni välja, mina sain ainult pai ja musi pea peale. Aga seegi asi, eksole. No selline oligi minu sünnipäeva-nädalavahetus. Meeldis. See oli viimane kõige toredam sündmus. Nüüd on ainult kurbus, tülpimus, viha ja elektrivaba olek. But at least my Sweet Nineteen was worth it. For sure.

Ps. See jätab minust küll natuke materiaalse (loe: halva) inimese mulje, aga ma koostan nimekirja asjadest, mis ma sünnipäevaks sain.

Anna, Maarja ja Maria - Näokoorimiskreem, mingisugune pooripuhastuspulk (mul oli juba täpselt samamsugune, aga küll küllale liiga ei tee), näolt läiget eemaldavad teepuuõliga riisipaberid. Kõik the Body Shopi tooted. Lisaks sain ka armsa kaardi, mida ma ei tohtinud avada enne 13ndat (tuletan meelde, et pidu sai alguse 12ndal). Ilmselgelt teavad nad, kui mures ma oma näonaha pärast olen. Avvi.

Silja - Väga tore raamatu, kus loetletakse ja räägitakse 50nest tähtsaimast eesti kunstiteosest ja selle nimi on "Külmetav Eesti kunstnik". Avastasin, et ma olen isegi mõnda teost oma silmaga näinud ja et isegi eestlased oskavad luua kvaliteetsest ja huvitavat kunsti. Lisaks sain šampusepudelikujulise õhupalli, avv.

Kiku ja Sanel - Wild Africa kooreliköör (Kiku ja Andra poolt siis), paabulinnusule-kõrvarõngad (täiega tahtsin neid) ja Saneli joonistatud kaart. Lisaks sellele tõid nad mulle ka Karli poolt kingi, milleks oli Rosamundi 100.- kinkekaart ja veiniga tehtud vannisool.

Johanna - Bailey's Chocolate Mint kooreliköör ja võtmehoidja, millel vilgub kirillitsakiri "Oksana". Geniaalne.

Andra ja Stefani - põdra käekott (nagu mängupõder, ainult et sangadega), mille küljel on Soome lipp. Thanks, guys! Käekoti sees oli Max Factor MasterpieceMax ripsmetušš (the best ever) ja charm bracelet. Stefani kinkis ja Cinziano šampuse, mis oli ÜLIHEA.

Anton - 19 roosi väärtuses miljon krooni (okei, tegelt veits vähem, aga siiski). Nii ilusad.

Joosep - Levika šampus, 19 õhkutõstet ja katse leida mulle mees õhtuks. (K)

Tänan kõiki, kes selle päeva ja nädalavahetuse nii eriliseks ja heaks tegid (ilmselgelt jääb Kristiina Kägu tänudest ilma). Aitäh, kallid sõbrad, töökaaslased, koolikaaslased ja perekond!

From Russia with love,

Alati Teie,

Raija Papaia

Ilmselgelt olen salalesbi

Kirjand

Kunst meenutab meile igavesi väärtusi

Vana-Kreeka arst Hippokrates kirjutas kunagi:“Ars longa, vita brevis“ ehk otsetõlkes „kunst pikk, elu lühike“. Seda tsitaati saab tõlgendada mitmeti, kuigi kõik variandid väidavad üht – kunsti eluiga on pikem kui inimese (kunsti looja) oma. Kunstnik on ja jääb alati teisejärguliseks, kuid loome elab jõudsalt edasi tänu publiku ja tarbija olemasolule. Miks aga ühiskond tahab ja vajab kõike seda loomingut? Kunstiobjektid äratavad inimeses sentimentaalsuse. Mälestuste uks avaneb ja tuletab meelde kõige olulisemat - igavesi väärtusi.

Inimene on loomult religioosne. See fakt seletab, miks ta on aastatuhandeid üritanud välja selgitada oma eksistentsi põhjust. Kui seletus on osutunud kas liiga keeruliseks või liiga lihtsaks, siis on näidatud näpuga kujuteldavate jõudude (nn. jumalate) poole. Homo sapiens on olnud ka piisavalt kaval, et õhuga rääkimise asemel luua oma loojatest materiaalsed figuurid. Kõige tavalisemad on muidugi erinevad maalid jumalustest ja maailma loomisest. Michelangelo maalis Sixtuse kabelisse väga võimsa kujutuse kristlikust maailmapildist ja jumalast. See vaatepilt võtab sõnatuks ka kõige mitteusklikumad isikud. Usk ja kunst on alati olnud lähedalt seotud, sest nad mõlemad suudavad inimestes esile kutsuda väga tugevaid emotsioone. Kuna ka tänapäeva teadusühiskonnas kardavad inimesed surma, siis selle surmahirmu vähendamiseks üritatakse uskuda millesegi, mis on tugevam ning kõrgem kui teadus. Isegi paljud mitteusklikud kannavad kaelas risti, mis on musternäidis kristlikust kunstist. Nii tavaline ja tihti tagasihoidlik ehe, aga tema tähendus kandjale võib olla palju suurem, kui välja paistab.

14.sajandil algas Itaalias uus ja väga tähendusrikas ajajärk, mis muutis eurooplaste maailmapildi igaveseks. Sündmuseks oli renessanss ehk taassünd. Itaallased hakkasid pöörama rohkem tähelepanu vapustavale antiikarhitektuurile, mis neid ümbritses. Vanakreeklased-ja roomlased olid tollel ajal sattunud põlatute ja jumalateotajate nimekirja, kuna olid paganad. Kui hakati aga lähemalt uurima antiikaja arhitektuuri, kirjandust ja tarbekunsti, avastati, et paganlusele vaatamata oli tegu kõrgelt haritud kultuuriga. Inimestel oli kõrini kirikust ja tolle võimust. Nad tahtsid muutust, nad tahtsid üle pika aja mõelda oma peaga. Ilmalik elu hakkas taas domineerima. Giovanni Boccaccio kirjeldas oma teoses „Dekameron“ väga täpselt tolle aja ilmalikku ühiskonda koos selle pahede ja voorustega. Parim näide on ilmselt peatükk, kus ta rääkis mehest, kes oma surivoodil valetas preestrile näkku. See näitab, kuidas suhtumine kirikusse oli äkitselt muutunud. Varem oleks autor sellise raamatu avaldamise pärast vangistatud või lausa hukatud. Renessanssajal muutus aga kõik. Individuaalsus tõusis pjedestaalile ja on tänapäevani kõrges hinnas. Õigus omada isiklikku arvamust on väärtus, mida ei saa ja ei tohi kelleltki ära võtta.

Alates Prantsuse revolutsioonist on vabadus omistanud täiesti uue tähenduse. See mõiste on saanud inimestele ja eriti rahvustele väga oluliseks. On isiklik vabadus ja natuke suuremat tähelepanu saav rahvuslik vabadus. Viimane on inspireerinud paljusid kunstnikke looma tähendusrikkaid mälestusmärke. Kuulsaimad näited on kindlasti Triumfikaar Pariisis ja Vabadussamas New Yorgis. Ka Eestis on nüüd monument meenutamaks elanikele esivanemate võitlusi ja rahva teekonda omaenda riigi loomisel. Eesti Vabadussammas kõrgub äsja renoveeritud Vabaduse väljakul. Päeval kergelt robustne, aga öösel mänglev ja väriline. Ta on seal meenutamaks eestlastele üht tähtsaimat väärtust – vabadust.

Kõige olulisem väärtus, milleks inimesel on õigus, on armastus. Igaüks väljendab seda omal moel. Tihti armastatakse kinkida oma kallimale mõni meene, mis peaks meelde tuletama omavahelist kiindumust. Olgu selleks mängukaru, Guessi käekott või südamekujulise ripatsiga kaelakee. Igal juhul on tegu kunstiteosega, millel on sügav tähendus. Kui kaks üksteisest hoolivat inimest elavad sümbioosis, siis neil tekib tahe end veelgi rohkem ning ametlikult siduda. Selle tulemuseks võib olla abielu. Möödunud aastal registreeriti Eestis 6127 abielu. See tähendab 12254 abielusõrmust, mis meenutavad kandjatele nende poolt antud vandeid. Need lihtsad ehted suudavad endas kanda rohkem mälestusi kui ükski nähtud film, loetud raamat või külaskäik muuseumisse. Nendes sõrmustes peitub armastus, see igipõline väärtus, mis ei kao enne, kui kustub päike.

Miljon tähte elupuu sees

Jalg surub gaasipedaali
Kas lendame tähtede saali
või maandume põrgusütel?

Üheksakümmend viis
Ega sa ei karda
Heidame eilsed
kõik üle parda

Ja minu käsi su kätes
ja sinu süda mu sees
On minu elu su kätes
miljon tähte elupuu sees

Ja ilmapuu harul on tuba
number kolmtuhat kakskümmend viis
kuhu tulemaks vaja ei luba
kuhu tuleme alati siis
kui sütivad ilmapuul tähed

Tuleb aeg, mil ära ei lähe

Siis: sinu käsi mu kätes
ja minu süda su sees
On meie elu me kätes
miljon tähte me ukse ees

Urve Karuks

Tahan

Ilmselgelt Mathieu Missiaen on jumal (L)

Sweet 18

Eelmine sünnipäev. Olin ka 5 minutit Levikas enne kui ma kõnniteele magama jäin ja Maria mulle takso kutsus.

Sunday 13

Nein. Mu sünnipäev on nii lähedal. Koputab juba uksele. Õigemini kogub julgust selleks, et koputada. Varsti olen sunnitud konstanteerima fakti, et ma olen vanur. Pensionär. Bahh. Aga jah. Ma hakkasin üks päev koolis nutma, sest sain teada, et pean oma sünnipäeval (see on pühapäeval) olema koolis. Megasitt. Läksin nii endast välja ja siis läksin klassist välja. See on mu viimane sünnipäev Anna ja Mariaga. Ja ma ju armastan neid nii väga ja nemad mind. Ma tahan neid kindlalt näha. Anna läheb juba septembris Inglismaale õppima ja Maria läheb detsembris Ameerikasse. Ma kaotan nii palju. Ma ei karda enam nii väga seda, et me lõpetame suhtlemise. Ajalugu on näidanud, et RAM (Raija-Anna-Maria) on peaaegu et surematu. Isegi Atlandi ookean ei ole piisavalt võimas, et meid lahutada. Eriti kuna tänapäeval on Skype. Raija soovitab. Kuigi ma pole KUNAGI Skype'i kasutanud.

Käisin Anna ja Mariaga Pranglil 28.augustil. Sain kahjuks ainult ühe öö seal veeta, sest oli väga vaja enne pühapäeva Tallinnasse tagasi jõuda. Aga see öö oli täiesti hindamatu. Priceless. Te ei kujuta ette, kui hea on olla ümbritsetud inimestest, kes sind armastavad ja sina neid. Ei ole mingit manipuleerimist, planeerimist ja kalkuleerimist. On ainult inimesed, kes naudivad üksteise seltskonda ja kes hoolivad üksteisest. Mul oli tõesti vaja seda. Ma sain näha asju teisest perspektiivist. Ja see oli hea. Ja vajalik. Ja meeldiv. Jõime viina ja tegime salaja suitsu, et Anna vanaema ei näeks. Nagu väikesed lapsed. Nagu vanasti. Oh...tahan lihtsalt neid näha oma sünnipäeval. See on ainus kingitus, mida ma tahan. Ma tahan armastust ja sõprust. Puhast sõprust.

Game over?

Jumala nimel embame, oma unistustes lendame

Ärkasin umbes kell 16.30. Päris naljakas. Asi on selles, et koju jõudsin kell pool 10 hommikul või midagi taolist. Pole megaammu nii kaua jauranud ja nii haigeid asju teinud, aga sellest pärastpoole. Hetkel kuulan oma Placebo kausta. Nii hea. Meeeeldib. Aga jah. Pardon my French, aga türa, kui palju asju on tegelikult rääkida ja kui palju emotsioone kirjeldada ja oeh. Plrrrrr. Let's get on with it then.

Mainin enne veel ära, et mul on suve jooksul tekkinud uus komme. Nimelt kui keegi või miski (mida see keegi ilmselgelt ütles) ajab mind närvi, siis kui nad pööravad selja või lihtsalt ei näe, näitan ma keskmist sõrme. Aga ma teen seda väga sujuvalt niimoodi, et mu käsi on umbes mu puusakondi kõrgusel ehk siis piisavalt madalal, et kui ma seisan leti taga, siis keegi ei näe. Ja oi kui paljudele olen ma seda sel suvel teinud nii kodus, tööl kui väljas. Nii naljakas. Nii, et kui olete tähelepanelikumad, siis võite märgata närvis Raijat. Haha. Aga jätkame..

Märkimisväärsed sündmused augustis:

Mutant Disco - 14.august

Hommikul olin tööl. Sealt lahkusin mingi kell 17. Läksin koju, tegin mingeid asju, mida ei mäleta ja hullult mõtlesin, kas minna Mutantdiskole või mitte. Ma olin kuulnud sellest legende, aga polnud ise kunagi käinud. Seekord oli tervel Jose naiskonnal plaan minna sinna koos. Ma ei mäleta, kes algatas selle mõtte, aga ilmselt oli see Mari. Me nagu leppisime kokku, et kindlalt lähme, aga kui ma koju jõudsin see päev, siis ma olin megaväss ja ei suutnud otsustada, mida teha. Läksin kergema vastupanu teed...ehk jäin magama. Hahaha. Igatahes. Ma ärkasin mingi kell 21 või midagi siukest, kuigi oleksin pidanud see kell juba Joses olema. Käisin kiirelt pesus, tegin lihtsa meigi ja oma tüüpilise Evil-Soviet-Union-Scientist-Called-Ludmilla soengu. Riietega oli jälle täbar olukord, sest ma ei näe milleski kunagi piisavalt hea ja šarmantne välja. Lõpuks panin üleni läikivast hõbedast pluusi (nagu SERIOUSLY üleni hõbedane, kergelt UFO you know), sinna peale ühe napi dekolteed rõhutava korsett-vesti (väga intrigeeriv) ja siis hõbeda-musta-triibulised conversid ja läikivad mustad püksid kui ma ei eksi. Ilmselgelt olin väga särav sõna otseses mõttes. Sain sellel õhtul isegi endale hüüdnimeks "Diskokuul". Siis asusin minekule.

Josesse jõudsin mingi 23.15. Kõik teised olid juba kohal ja ootasid mind. Nad olid juba šnapsutanud ja ma otsustasin ka liituda. Jõin erinevaid veine ja ühe Viru Valge Cooleri. Meil oli megalõbus. Kõik tüdrukud meikisid end saiaahjus, mille sees on peegel. Ma tean, et see seletus ei rahulda neid, kes pole kunagi seda saiaahju näinud. Lisaks tegime täiega girlpower pilte leti taga. Megalõbus. Asja sõber Kaarel pildistas meid ja ütles kogu aeg:"Olge tiigrid! Olge nagu tiigrid!!!" Hahahahaha. Selle peale tegime kõik ebanormaalseid käežeste (ja ma ei pea silmas, et me näitasime talle keskmist näppu) ja ütlesime kooris:"Mjäuu!"Avvi.

Mutantdisko oli juba ammu peal kui me lõpuks üldse tulime geniaalse idee peale, et äkki oleks aeg peole suubuda. Jõin Asja Cointreaupolitani ära ja tegin ta suitsu. Siis läksime Krahli. Kell oli äkki pool 1 või juba oligi 1. Ei mäleta. Seisime järjekorras. Heidi sai Asja kaudu tasuta sisse, mina ja Silja ostsime piletid. Seekord oli muusikažanriks valitud dubstep, mis oli selles suhtes dissapointing, et AINSAD Krahli peod, kus ma olen kunagi käinud, on olnud Dubshackid ehk siis dubstep all night long. Ma pole nagu Krahlis muud muusikat kuulnudki. Saime sisse. Rahvast oli tohhujaaaaa palju. See oli juba nagu Levikas reedeti. Juudas. Pressisime end crowdist läbi ja läksime Heidiga õlut ostma. Siljale ostsime ka ühe, kuigi pärast tuli välja, et ta ostis juba rummikoola. Aga noh, more for us, eksole. Leidsime Silja ülevalt üles (ma ei teadnud, et Krahlis tohib ka sinna üles minna :O). "Üleval" all pean silmas seda, et peab minema üles neist treppidest, mis viib teatrisse. Ehk siis seal asubki von Krahli teater vist. Ma ei tea. Kahjuks pole käind, pole näind.

Väga põnev igatahes. Seal oli palju tantsivaid inimesi nagu üldiselt Krahlis see õhtu. Ja Carolin oli ka kohal, wow. Otse Soomest tulnud. Ja noh. Üleval moodustasime omadest ringi, panime käekotid keskele ja hakkasime tantsima. Asja pildistas ka meid vahepeal. Väga piinlik. Heidi läks ühe noormehega veits hoogu. Otšen vallatu. Siis me Siljaga otsustasime, et meil on liiga palav ja et peaks äkki lahkuma. Dubstep pole nagu päris mu lemmikmuusika, kui aus olla. Sorri, Kirill (K)(L). Läksime vetsu, kus oli megapikk järjekord ja millegi pärast pidid naised ja mehed käime ühisvetsus see õhtu. Aga noh..sharing is caring. See võttis meil ainult 15 või 20 minutit, aga käidud sai. Edasi suundusime suitsuhoovi. Nägin seal oma klassivenda Madist, kelle käest küsisin suitsu. Aga tal polnud. Piinlik. Siis nägin veel Asjat, kellel ka polnud. Kuid siis..tõn tõn tõn tõn..nägin Moonikat, kes andis mulle lausa pooliku Cameli paki, jeeeee. Tegin suitsu. Leidsime ka Heidi üles, kes lubas minna Mari või ma ei mäleta keda kutsuma ja siis pidime koos suunduma Levikasse või kuhu iganes mujale meie jalad meid suutsid kanda (100-200 meetri piires, ilmselgelt). Siljaga läksime välja ja ootasime teisi, kuid nad ei tulnud. Kõlab juba nagu Doris Kareva luuletus.

Me ei saanud igavesti oodata, mistõttu läksime Levikasse. Istusime sinna välja trepi peale ja rääkisime juttu. Silja on megachill. Mingid mehed tulid meiega rääkima. Silja oli suht hostile, aga mina nagu väga ei mängi välja. Ma ei oska ju "ei" öelda. Üks neist tahtis, et ma läheksin temaga kaasa..seksima. Ta küsis kas mulle meeldib seks, mille peale Silja saatis ta perse. Selle peale mees ütles Silja kohta:" No vot sinul on küll selline nägu, et sulle ei meeldi seks". Väga haige. Nagu midaiganes. Silja suutis siiski need onud minema ajada ja see üks karjus järgi:"Väga kahju. Mina oleksin küll sinuga seksinud". Haha, taun. Aga kuna me ei suutnud rohkem sõpse Levika eest leida, siis helistasime Sandrale või Joosepile..ei mäletagi. Saime teada, et me peame Chocosse minema, sest nad on seal. Teel sinna kohtasime mingeid kahtlasi mehi, kes rääkisid mingi väga veidra loo ja siis Silja nihverdas meid jälle olukorrast välja. Avv. Chocost oldi aga juba lahkutud, kuigi me Siljaga vaatasime valesti, et uks on lahti ja blabla. Long story like all my stories.

Läksime siis tagasi Levika ette, kus kohtasime Joosepit ja Sandrat ja lõpuks tulid ka Asja ja Heidi ja kõik. Istusime seal ja jõime Levikast väljasmuugeldatud jooke ja suitsetasime. Meiega liitusid ka mingid suvalised vennad, aga üks poiss nende hulgast oli väga tuttava näoga. Kutsusime neid väga avalikult "suvalisteks", "lambikateks" ja seda ühte "suvaliseks poisiks". Ta vist isegi tutvustas end, kuna talle ei meeldinud hüüdnimi. Kurb. Meiega liitus ka Norman, kes oli kunagi üks minu Imelikest Poistest (suvalised poisid, keda näen korduvalt trollis, tänaval jne ja kes tekitavad minus huvi nende vastu). Nii huvitav, et ma olen nüüd veel ühe Imeliku Poisiga tuttavaks saanud. Väga naljakas. No igatahes, see Norman on Siljal hea tuttav ja väidetavalt on ka tema olnud 4 aastat Levika kunde, kuigi ma olen teda ainult paaril korral seal näinud. Kahjuks meenutas ta kohutavalt üht tüdrukut, keda ma tean. See oli ainus miinus. Aga Normaniga sai palju nalja tänu Sandrale.

Issand halasta, kui Sandra on purjus. See on niiiiiiiii naljakas. Ta on täiesti wacko. Ta küsis vist Normani vanust või midagi siukest ja see oli vist 23, kui ma ei eksi. Kuskilt tuli jutt, et tüüp on "elukogenud". Ja siis Sandra kutsuski teda "Elukogenud poisiks" ja tegime igast nalju sellega seoses ja lõbus oli. Üks hetk võttis Asja poppersi välja ja otsustas lasta selle suurele ringile. Mina ja veel mõned tegid esimest korda elus. Wooosh. Üks hetk hakkas nii palav ja me olime hüsteerias. Tegime veel ühe ringi ja siis...korraga hakkasid inimesed lihtsalt pikali kukkuma. Mina oleksin peaaegu näoli munakividele lennanud, sest keegi kukkus mulle otsa või miskit. Aga õnneks maas istus kõrvuti palju inimesi, kes püüdsid koos mu kinni. Nii nunnu. Kusjuures, Sandra tegi vahepeal oma telefoniga minust ja Siljast pilte ja Asja tegi minust ja Sandrast. VÄGA piinlik. Üldse..enamus pildid Asja kaameras on minust ja Siljast, haha. Silja läks oma tädiga koju ja siis korraga kadusid kõik koju ära ning ka mina otsustasin takso kutsuda. Koju jõudsin üllatavalt vara ehk kell 3 või pool 4.

Järgmine päev oli hommikul nii halb, et ise ka ei usu. Sõitsin trolliga linna ja rääkisin Maarjaga telefonis, aga ma ei saanud MIDAGI aru. Tegelt ka. Pärast mäletasin vaevu üht sõna. Mu hääl oli täiega ära, mu kõht oli tühi ja ma tahtsin mahla! Läksin Balti jaamas maha ja ostsin oma viimase raha eest RKioskist paki multinektari mahla. Õues oli ilus ilm ja ma jõin enamus mahla teel tööle ära. Mari oli esimene ja mina teine. Tööd isegi oli ja lausa palju. Carolin hängis seal ja aitas meid, sest Sandra oli hoovis abiks. See oli päris huvitav päev. Võimalik, et ma läksin see sama õhtu veel välja, sest augustis olin ma ainult paaril päeval täiesti kaine.

Woosh..kui pikk tekst. Wouza. Ei viitsi nagu rohkem. Andra tahab muga täna kinno ka minna. Aga I must go on..I need to get it out of my system, kui nii võib öelda.


Asja ja Kaareli ärasaatmispidu - 25.august

Ei mäleta väga, kuidas hommik möödus, aga pesus olin käinud juba kella viieks. Ja siis..ja siis...ma valisin KAKS tundi riideid. Ma viskasin kogu oma garderoobi oma voodi peale ja ei suutnud kuidagi otsustada. Teadsin ainult, et panen oma kuldsed kontsakingad. Mu väikevend küsis mult, et miks tüdrukud kannavad kontsi, et kas valus pole. Ütlesin, et muidugi on valus, eriti hommikul, aga et need teevad pikemaks ja seega visuaalselt saledamaks ja ilusamaks. Küsisin talt vastu, et kas ta ei leia, et ma näen ilusam välja kontsadega. Selle peale ta ütles:" You need magic shoes for that". Kaabakas :D

Edasi. Lõpuks olin selline indie-tšikk. Lasin juustel loomulikult kuivada ja need olid megasuvaliselt ja lohakalt. Aga keda see huvitab. Pidime josekatega kell 20 kokku saama, ma jäin pool tundi hiljaks, aga see on tšill. Väga lõbus oli taaskord. Sandra tegi kõigile B52'd valmis. Niiii hea, väga meeldib. Mina olin Asjale ostnud kingiks Cointreaupolitani komplekti, mis kujutab endast plastmassist purse'i, kus on keskmise suurusega Cointreau pudel ja läbipaistev erkroosa sheiker, kus on täpselt ära näidatud kuhumaani ja mida panna, et teha üks õige Cointreaupolitan (selle suve jook, mm). Lisaks ostsin sekspoest (käisin kellelegi poppersit ostmas) ühe väga ilusa postkaardi. Seal oli tiiger, kes lamas selja peal ja ta kohal seisis üks poolaalasti ilus tšikk, kes toetas oma tikkkontsa tiigri jalgevahesse. Naise käe peale kirjutasin Asja ja tiigri juurde Raija, sest nii minu kui Asja nimi on esindatud Disney repertuaaris või noh Aladdin (tiiger Raija) ja Anastasia (samanimeline peategelane). Taha kirjutasime "Bon voyage!", sest Asja läheb varsti Prantsusmaale ülikooli.

No igatahes. Otsustasime minna tervitusjoogi ajaks (kell 21) juba kohale. Pidu toimus Club 360's. Sandra jäi alguses maha, sest pidi tööd tegema. Läksime peole ja jõime vist lausa 2 tervitusjooki (šampus). Siis läksime tagasi Sandra järgi. Turvamees oli meganilbe, aga ta lubas meil veitsaks ära minna ja hiljem tagasi tulla. Kiiruga pidime ka alkopoest läbi hüppama - Kaarelile šampust ostma ja endale Coolereid. Naasesime Sandra juurde ja jõime terrassil oma coolerid ära. Mina vana kala lõpetasin oma joogi enne teisi. Tegime Heidiga suitsu. Sandra liitus lõpuks meiega. Avastasime, et teatud asjad jäid kahjuks kahe silma vahele, aga ajasime need korda. Madli oli ka meiega ühinenud. Võtsime siis sammu kolmesajakuuekümne poole. Kontsadega on ikka nii kuradi raske munakividel balanseerida. Jesus. Suutsin oma kontsad ka ära rikkuda. Nad ei ole katki, aga riie tuli konts pealt mingil määral ära. Tüüpiline.

Well..saime peole. Sandra tegi turvamehega veel mingit nalja, meie tegime diile (meil oli oma alkohol kaasas - kingi eesmärgil muidugi). Võtsime veel ühed tervitusjoogid. Ja veel ühed. Ja võimalik, et veel ühed. Selle õhtu jooksul tarbisin kokku päris suure koguse šampust, kui nii võib öelda. Käisime suitsuruumis ja vetsus poppersit tegemas. Taaskord kammis. See on nagu..huvitav ja lõbus, aga samas mulle ei meeldi. Mulle ei meeldi kaotada kontrolli ei oma keha ega kohe kindlasti oma mõistuse üle. Otsisime ka Asja üles ja kallistasime teda ja andsime kingi üle. Talle väga meeldib, kohe tõsiselt. Hakkas isegi nutma :/ Siis mõned läksid tantsima ja ülejäänud võtsid kokteilid. Viin kokaga. Ekstreemselt originaalne. Ja siis me tantsisime ka natuke. Sandra oli megahoos. See vaatepilt oli priceless. Ta keerutas ümber mikrofoni nagu strippar ümber posti ja tantsis kitarrikotiga ja isegi laua peal. Siinkohal pean tunnistama, et ka mina tantsisin laua peal Sandra tungival nõudmisel. Ja me hoidsime kätest isegi kinni, sest lauad olid lähestikku, aga mitte päris. So close, yet so far.

Peole tulid ka Siim, Joosep, Hanna, Ulla ja Anton (kellel oli sünnipäev). Viimane tegi meile jooke välja, jee. Ma olen alati öelnud, et tasuta alkohol on tasuta alkohol. Sellega meenub, et ühel suitsuruumi tripil raputas Siim mu kokteili sisse tuhka, sest ta "ei näinud", et mul on veel jooki alles. See oli uhiuus kokteil! Aga me kõik naersime ja siis Siim võttis lonksu ja ütles midagi stiilis:"Pole hullu, täitsa joodav", mille peale ma vastasin:"Jah. Ega jook siis sellepärast joomata jää". Taunikari, ma ütlen. Sandra jahtis terve õhtu Geoparditüdrukut, et end noh..turgutada. Ma ei tea..me tantsisime veel natuke. Asja ja Hans tantsisid ja nutsid. Nii kurb, aga samas ilus. Mari, Helen, Sandra ja enamus choco tüübid olid juba lahkunud.

Mina, Heidi, Silja ja Anton läksime edasi. Suundusime Angeli poole, aga see oli suletud. Feil. Jõime šampust, mis me Antonile kinkisime ja jätkasime teekonda. Mäkk ja Hess olid ka kinni. Mis meil üle jäi? Kartulibaar! Seadsime sammud sinnapoole. Teised läksid sisse tellima, mina istusin kõnniteele ja vahetasin oma jalanõud ära. Vahetusjalanõud is a must for a girl. Terve õhtu jooksul vahetasin vist 4 korda jalanõusid. Mul oli ainult 1 paar papusid kaasas, aga vahepeal oli jälle kontsatuju ja siis jälle vastupidi and this is turning into the neverending story, haha. Anton joinis minuga kõnniteel ja siis ma avastasin, et need Kaleva kartulid on ikka nii isuäratavad, et pean endale ka ostma. Ja ostsingi. Esimest korda elus ma actually maksin seal kartuli eest ja sõin kõik ära ka. Tavaliselt annavad teised mulle ampsu. Ups. Heidi otsustas, et on aeg koju minna. Meie kolm läksime edasi Levikasse, kus oli väga puine. Passisime seal ees ja rääkisime juttu. Anton kutsus meid enda poole Sakusse. Ütles, et tal on alkoholi. Hahahaha. Nii hea põhjus, miks minna, eksole? Aga siiski läks iga roju oma koju. Või ma vähemalt arvan, et nii läks. Jõudsin siis jälle juba kell 3 umbes koju? See ju megavara. Jeesus. Järgmine päev pidin kell 11 tööl olema. Heidi oli esimene. Täitsa chill oli. Ülejäänud tüdrukud ilmusid ka mingi kell välja ja siis me arutasime eelmise öö sündmusi ja tuletasime üksteisele meelde, mida keegi tegi. Lõbus.


Muidugi on ka nii palju muid sündmusi, mis väärivad avalikustamist. Kahjuks olen ma hetkel liiga väsinud, et meenutada ja trükkida. Sorri.

To be continued...
To be continued again...
To be continued once more...

Just nagu seal filmis "Poseidon". And it actually continued.

Lugupidamisega,
Lacucaradža