Where was I? Literally.

Esiteks tahan sujuvalt puhtjuhuslikult möödaminnes mainida, et Hele oli ka üllatunud, kui kuulis, et ma loen Plaatonit. Aga tema esialgne üllatus tuli pigem sellest, et ta arvas, et ma loen Play Doughd (loe: plei dõu), mis on plastiliini laadne asi. Naersin ja ütlesin: "No, I am reading PlaTo, Pla-TO!" Hahaha. Aga olgu. Jätkame:


Laupäev-pühapäev, 16-17.oktoober

Lahkusime Helega kodust umbes 7 ajal ja jõudsime natuke pärast kümmet Providence'i (Rhode Islandis), kus asub Browni ülikool. Päris palju nalja sai, sest Hele andis minu kätte märkmiku, kuhu ta oli teejuhised üles kirjutanud. Ma lugesin neid ette nagu need kaardilugejad rallis teevad või vähemalt ma üritasin, aga ma ei saanud Hele käekirjast aru ja siis ma olin nagu "eem...turn lfhhh on Whshshshahki street". Muidugi mõista pidi ta juhised iga natukese aja tagant ise üle lugema. Oli natuke segadust, aga ülikooli me jõudsime! Parkisime auto ja hakkasime otsima kohta, kus pidi kell 11 hakkama informatsioonisessioon/infotund. Õues oli hull tuul, nagu...väga hull. Sellele vaatamata oli ülikooli campus niiiiiii lahe. NIIIII LAHE. Läksime sinna majja, kus inimesed hakkasid tasapisi kogunema ja Hele hakkas mingelima ehk siis rääkima ühe tüdrukuga, kes õpib Brownis ja annab informatsioonitundi. Ta tutvustas mind ja me arutasime veits ülikooliasju. Sellised vestlused on tegelikult head ja kasulikud I guess. Ma sain natuke inside informationit selle kohta, mida Brown tahab õpilastelt (mida ma peaksin personal statement essees kirjutama) ja ta rääkis ka lõbusatest asjadest, mida egüptoloogia osakonna õpilased teevad. Avv...tahan juba nii väga minna! Informatsioonitunnis küsiti, kes on kõige kaugemalt tulnud. Ma ei teadnud, kas tõsta käsi või mitte, aga Hele pressuris mind ja siis ma tegin seda. Keegi teine ei tõstnud kätt. Ma ütlesin: "Estonia" ja siis see sama tüdruk, kellega me enne rääkisime ütles: "Well, it seems you take the cake!" ja siis...ja SIIS oli korraga kahel teisel inimesel vaja käsi tõsta, esimene ütles: "Findland"....mina viskasin talle kurja pilgu. Teine ütles: "China" ja siis üks poiss, kes andis ka seda infotundi, ütles: "I think we have a winner!". Grr. Hahahaha. No, igatahes, pärast seda läksime ülikoolilinnaku ekskursioonile. Meie grupi giidiks oli üks tüdruk, kes elas ja õppis Šveitsis. Valisime meelega tema, et saaksin küsida international studentite kohta, aga kuna ta käis rahvusvahelises ERAKOOLIS, siis teda koheldi nagu kedagi, kes on Ameerikas õppinud. WTF. See pole isegi loogiline, sest näiteks inglastele ei tehta erandeid, kuigi nad on samas keeles õppinud...nad on siiski teises riigis õppinud ja paljud ka erakoolides. Eniveis. Nii, et temast ei olnud selles suhtes väga palju abi, aga ekskursioon oli päris tore ja ma tegin nii nagu Princetonis, et jätsin ühe 1-kroonise mündi sinna. Te teate küll seda eestlaste kommet, et kui käid välismaal, siis jätad meelega midagi hotelli, sest see tähendab, et saatus viib su kunagi tagasi sinna kohta. Kas tuleb tuttav ette? Ma jätsin Princetonisse ühe puu alla mündi ja Brownis ma panin selle arheoloogia maja juures oleva skulptuuri (kusagilt Lähis-Idast leitud templisammas, mis oli pealt lame ja mida ehtisid elevandipead) peale, et ma saaks ikka just sinna osakonda! Jepp, vahel olen ka mina ebausklik.

Pärast sõitsime (loe: seiklesime) ühe naise juurde, kes pakkus tasuta öömaja. See on pikk jutt, aga Hele ja David kuuluvad mingisugusesse klubisse, kus liikmed pakuvad teistele liikmetele bed&breakfast teenust ja kes teistele pakub, see saab punkte ja kes ise ööbib teiste pool kaotab punkte jne. Niimoodi saime igatahes tasuta Rhode Islandis (see on maakond) öö veeta. Selle konkreetse linna nimi, kus see tädi elab, on Bristol. Kuna pärast ekskursiooni sõime ülikooli kohvikus, siis jõudsime Bristolisse alles nelja-viie ajal. Panime oma asjad ära, rääkisime tädiga veits juttu ning siis läksime Helega linna avastama. See Bristoli naine soovitas meil minna ühte parki, kus saab mööda rannikut sõita ja merd näha. Ta seletas, kuidas sinna saada ja ütles: "But you should have seen the entrance when you got to town, when you were on your way here". Me vastasime: "We don't think we did". Naine jätkas: "You must have seen it. There are these huge brass balls at the entrance...didn't you really see the brass balls?" Meie vastasime: "Eem...no" Naine seletas uuesti, kuidas sinna parki saada ja rõhutas: "Look for the brass balls! There are these huge brass balls! You can't miss them!" (viimane lause tuletas mulle Londonit meelde). Siis sõitsime ja otsisime neid HUGE BRASS BALLSe ja tegime Helega täiega nalja stiilis: "Do you see a pair of balls anywhere? A pair of HUGE BALLS." Hele vastu: "Nope, I can't see any balls around here". Igatahes, te peate seda ette kujutama...mina ja 57-aastane naine sõidame kahekesi autos ja naerame kogu hingest ning räägime ballsidest oma 5 minutit. See oli koomiline vaatepilt! Ma imestan, et me ei sattunud õnnetusse. No...siis jõudsime kohta, kus teoreetiliselt peaks asuma see park ja me kukkusime veel kõvemini naerma, sest see naine ei pidanud silmas BALLSe, vaid hoopis BULLSe ehk siis pargi sissekäigu juures oli kaks hiiglaslikku messingust HÄRGA ja Hele pointis out, et neil härgadel tegelikult on HUGE BRASS BALLS ja muu sellega kaasnev. The artist didn't leave much to the imagination. Kurat, kui palju nalja me selle asjaga siiamaani saame.

Igatahes...ma tegin pilte merest ja sellest, kuidas Hele oli lastekiige peal (ma kiikusin ka, aga sellest pole pilte). Siis sõitsime mööda rannikut ja see oli vapustav! Absoluutselt vapustav. Meri on ikka nii ilus. Siis suundusime linna. Käisime paaris poes. Ühes butiigis müüdi ülilahedaid riideid, ehteid ja aksessuaare, sealhulgas Vivienne Westwoodi kingi. Ma tegin natuke pilte majadest, sest seal oli väga palju uhkeid suuri maju, sest Rhode Island on üldiselt ja ajalooliselt olnud rikaste elamu-ja suvitusrajoon. Enne bed&breakfastisse tagasi pöördumist ostsime wrapid kaasa (seal oli üks lahe wrapikoht, kus oli suur valik) ja ka kaks pudelit punast veini (üks meie võõrustajale ja teine meile). Kodus sõime, jõime, rääkisime, lugesime raamatuid (mina oma Play-Doughd ja tema Stig Larsseni triloogia kolmandat osa - ps. need raamatud on siin Ameerikamaal sama populaarsed nagu Twilight või Harry Potter) ning läksime magama. Järgmine päev ärkasin selle peale, et kuulsin Hele ja meie võõrustajat köögis tsättimas. Kusjuures, ma arvasin, et olen sisse maganud ja et kell on juba 12, aga kae nalja, oli hoopis 7.30. Jeesus, kui vara. Käisin pesemas, sõin täistera bagelit toorjuustu ja lõhega ning rüüpasin väga halba kohvi. See oli nii lahja, et ma arvasin, et see on koffeiinivaba (kuna see tädi oli eelmine õhtu rääkinud, et tema joob vaid koffeeiinivaba), aga see oli tavaline kohv, mis oli lihtsalt puhtjuhuslikult täiesti maitsetu. Hele lubas, et kui me asume teele, siis otsime koha, kust saame päris kohvi osta, haha. Asusime umbes 9-10 ajal teele. Sõitsime mitmest kohast läbi, kohvi-ja lõunapausi pidasime aga erinevates linnades. Kõik need väiksed mereäärsed linnad on tohutult armsad ja ilusad ja hubased ja avarad ja neis on õhku, mistõttu hingamine on palju kergem, kui mõnes teises kohas! Viimane tähendab, et need on ideaalsed kohad suitsetamiseks, if you ask me. New Yorki jõudsime umbes kell 7 õhtul. Olime mõlemad vässud. Jõime veini ja sõime veits Davidi tehtud head kraami ning vaatasime kolmekesi telekat. Läksin vara magama.

Ps. Ma arvasin, et Stephen pole ühendust võtnud, sest ta arvab, et ma olen mõttetu ja igav alaealine Euroopast, AGA ta saatis mulle pühapäeval sõnumi: "Hey sorry I've been out of touch. I just moved to midtown. Are you still in NYC? Let me know and we can do something else".

Something else? Huvitav, mida ta silmas peab. Hahahaha.


Esmaspäev, 18.oktoober

Ärkasin suht vara, mingisugune 8-8.30 ajal hommikul. Ma pingutan nüüd iga päev, et vara ärgata, sest muidu ma magan pool päeva maha ja ei jõua niimoodi kusagile. Käisin pesus ja lõin end üles, et midagi teha. Jah, et midagi teha. Ma ei oska seda paremini seletada, sest ma ei teadnud, MIS see täpselt on, mida ma teha tahan. Teadsin vaid, et ei taha terve päev kodus passida. Tõin oma riided keemilisest puhastusest ära ja tulin tagasi tuppa. Saate aru, selleks ajaks, kui ma lõpuks end valmis ja riidesse sain ning majast lahkusin, olin ma nii väsinud, et suutsin vaid kõndida tänava lõppu ja tagasi. Suht hale. Siis istusin arvutis. Rääkisin Maarjaga Skype's. See oli tore. David oli nii üllatunud selle peale, kuidas ma naeran. Ta ütles: "Wow, I had no idea you were a giggler". Niisiis tuleb välja, et ma itsitan. Ma olen alati pidanud end rohkem naerjaks, aga itsitamine on ka okei ilmselt, senikaua, kuni ma ei tee seda liiga tihti. Lõpuks tuli Hele koju, me sõime, jõime veini ja vaatasime telekat. Tüüpiline. Nemad läksid magama 8 ajal. Mina läksin välja, et suitsetada ja Washingtoni sillast pilte teha (see on ööpimeduses nii lahe oma lillade tuledega). Käisin ka poest läbi ja ostsin igasugu asju, kaasa arvatud hummust. Mul on piinlik seda tunnistada, aga ma ostsin hummust, seda ollust, mida ma vihkan. Kes ei tea, siis hummus on kikerhernestest valmistatud kreem või pasteet või kuidas iganes keegi seda kutsuda tahab. Enda õigustuseks ütlen, et siin majas on majonees, toorjuust ja või keelatud, nii, et võileiva peale võin määrida ainult oliivõli, avokaadot või hummust. Ja see hummus on päiksekuivatatud tomatitega (mida ma olen aastate jooksul hakanud armastama...Andra võib öelda teile, et kunagi ma jälestasin neid).

Igatahes...jätkame. Jalutasin siis ühele vaateplatvormi laadsele asjale, ronisin ääre peale ja pildistasin seda silda. Siis kõndisin kodu poole, aga ei tahtnud veel tuppa minna. (Muide, see õhtu olin joonud päris palju veini ja olin vist natuke švipsis. See seletab nii mõndagi selle õhtu kohta, ka seda, miks ma nii palju suitsetasin). Kuulasin muusikat ja kõndisin ringe ümber väikese pargi (mis mu maja ees on), istusin, kõndisin veel. Otsustasin, et soovin Starbucksist üht piparmünditeed ja mõtlesin, et äkki see sama tüüp on tööl, kes eelmisel korral. Ei, olid kaks suvalist malakat. Sain siiski piparmünditee, kahjuks küll suhkru mitte meega, aga oh well. Istusin väljas, jõin teed ja lugesin natuke Plaatonit. Hakkasin jälle kodu poole kõndima, seekord kavatsusega JÕUDA koju, kui mind äkki peatas tee peal üks lühike must tüüp. Ta hakkas niisama rääkima ja ütles, et nägi mind enne kõndimas ja blabla. Mainin, et ainus põhjus, miks ma peatusin ja rääkisin temaga, oli see, et ma arvasin, et ta tahab suitsu küsida ja see oleks olnud okei, aga ma ei tea siiamaani, mis ta tegelikud kavatsused olid. Igatahes, ma hakkasin liikuma ja siis ta ütles, et kõnnib muga kaasa. Ma muutusin veits murelikuks, süda hakkas kiiremini tuksuma. Kõndisime mu maja poole, rääkisime juttu ja iga kord, kui ta pani käe tasku või kotti (tal oli käes kilekott, mille sees oli pizzakarp ja mingi muu tume asi), mõtlesin: "oh shit, ta tõmbab nüüd püssi või noa välja ja röövib mind"...siis mõtlesin, "ei, kammoon, see on hea rajoon ja teema ja et äkki ta lihtsalt sebib ja käitu loomulikult, sest siis on väiksem võimalus, et sa saad surma"...ma ei tea, kust SEE LOOGIKA tuli, aga olgu. Olin juba päris oma maja lähedal (selle pargi külje peal), kui ta hakkas aeglasemini kõndima ja siis ta peatus ja võttis oma kotist selle tumeda asja välja. Tuli välja, et see oli Sprite'i pudel. Siis ta istus ääre peale ja ma tegin varsti sedasama ja tsättisime ja ta tegi mingeid komplimente jne. Tsiteerin siis Hele: "It's possible that he just wanted to get laid". Hahahahaha.

Ta oli jaa veits touchy-wouchy ja kuulake seda, ma rääkisime natuke spordist ja kui ma ütlesin, et mulle meeldib jalgpalli mängida, siis ta ütles, et ta tahtiski mu käest küsida, kas ma mängin seda, sest mul on tohutud sääred ja ta võttis mu sääre kätte ja katsus seda. Iu. No...igatahes, kuna ta ei jätnud mind rahule, siis vahetasime numbreid , aga mul ei ole erilist kavatsust temaga edasi suhelda. Ta oli täitsa okei ühe-tunni-tuttav, aga ma ei soovi sellest midagi enamat. Ainsad põhjused, miks ma temaga rääkisin on, et ma olen hea ja viisakas inimene ning ma ei tahtnud teda solvata. Ausalt öeldes ma ei viitsi enam sellist sitta teha, lihtsalt suhelda inimestega sellepärast, et ma olen kena ja ei oska "ei" öelda. Jube tüütu. Õnneks ma säilitasin teatud skeptisismi kogu vestluse aja. Kahjuks ta nägi, mis majas ma elan, aga ma ei öelnud korterinumbrit, korrust, ega oma võõrustajate nimesid. Ma kartsin, et äkki ta tahabki välja uurida, kus ma elan, et ta saaks meie kodu röövida. Kunagi ei tea. Eestis tulevad harva KAINED inimesed sinuga tänaval lampi rääkima, nii, et kui see juhtub, eriti ööpimeduses, siis ma olen väga ettevaatlik. Kui ma tuppa läksin, ei möödunud isegi 5 minutit, kui ta juba helistas mulle. Ta pidi tegelikult olema teel metroo peale, et sõita 40 tänavat kesklinna poole. Ja kas te kujutate ette, mida ta mulle ütles? Ta küsis, kas ta võib tulla minu poole, et vetsu minna. SAATE ARU! Vott see oli alles kahtlane! Eriti kuna ta on mees. Türa, kuse parki. Ma vabandasin ja ütlesin, et kahjuks ei saa, sest ma kardan, et see ajaks mu võõrustajad üles.

Paljud inimesed (siin igatahes) ütleksid, et ma olen rassist, sest ma kahtlustan, et mustal vennal on relv või nuga ja ei lase tal isegi WCd kasutada. Need inimesed eksiksid. Mind ei huvita, mis värvi või rassi keegi on, aga kui pimedal tänaval tuleb mingi võõras 25-aastane mees minuga, noore välismaa neiuga, rääkima ja põhimõtteliselt jälitab mind (enda sõnutsi "saadab mind koju"), teeb remarke stiilis "ma imestan, et sa pole veel öelnud, et oi, kui palju kell on ja et sa peaksid kodu poole minema" ja 5 minutit pärast, kui olen oma koduuksest sisse läinud, helistab ja küsib, kas ta võib mu WCd kasutada (esiteks, kui tal oli nii suur häda, siis tal pidi see olema ka viis minutit varem ja teiseks, koju saab ta metrooga 5-10 minutiga ja ta oli väidetavalt juba metroojaamas). Ma käituksin täpselt samamoodi, kui ta oleks olnud valge või kui ta oleks olnud kenama välimusega. Ma ei lase võõraid inimesi niimoodi õhtul hilja enda koju, veel vähem teiste inimeste koju (sest see on siiski Davidi ja Hele korter). Ma ei tunne kaasa tervetele noortele inimestele, kellel on enda kodu ja puha. Oleks see olnud 80-aastane pime vanaeit, siis ma oleksin ehk olnud veits lahkem, aga siiski...ma poleks ka mingit little old ladyt lasknud teiste inimeste koju.

Niisis sain koju umbes kell 23.30 (olin väljas olnud 2 tundi) ja vajusin kohe magama.


Teisipäev, 19.oktoober

Ärkasin jälle vara. Uurisin välja, mis kell on Columbia ülikooli (seal õppisid nii Obama kui Ilves) ekskursioon, aga ma ei läinud sinna (lähen vist neljapäev või reede). Ma ei viitsinud jälle kodus passida, niisiis vedasin end majast välja ja läksin kesklinna. Seiklesin ringi, otsides The Metropolitan Museum Of Art'i, kus on palju leide Egiptusest, Kreekast, Roomast, Euroopast jne. Muidugi ka palju töid kuulsatelt kuntsnikelt seal hulgas El Greco, Dürer, Van Dyck, Leonardo da Vinci, Michelangelo, Rembrandt, Vincent van Gogh, Monet, Manet, Gaugin, David, Botticelli, Jan van Eyck, Vermeer, Velasquez, Rubens, Delacroix, Fra Bartolomeo, Renoir, Tintoretto and the list just goes on and on. Kõik kunstiajaloo tundidest tuttavad mehed ja mõne puhul ka tuttavad teosed. Kahjuks suutsin ma 2,5 tunniga käia vaid esimesel korrusel (paljusid nimetatud kuntsnike teoseid ma isegi ei näinud) ja siis see suleti. Ma lähen varsti uuesti ja siis üritan teisele korrusele ringi peale teha. Sellel muuseumil on vist 3 või 4 korrust. Õnneks ma võin ise otsustada palju ma maksan ehk siis ühest sendist lõpmatuseni, valik on minu (neil siin New Yorgis on selline asi nagu SOOVITATAV HIND ehk siis nad annavad mingi numbri, aga ma võin maksta palju vähem, kui ma ei taha nii palju maksta). Pärast muuseumikülastust jalutasin ringi ja üritasin saada 34.tänavale (sel hetkel olin 82sel). Võtsin bussi M4 (kõlab nagu Briti salaluure). Õues oli selleks ajaks juba päris jahe, niisiis käisin veits poodides, et endale mingisugust kampsunit leida. Ostsin kaks asja H&M'st. Kell oli juba 19 ja ma polnud söönud midagi peale hommikusöögi (kell 9), mistõttu otsustasin, et on aeg koju minna.


Ja siin ma nüüd siis olen! Arvutis. Kirjutasin lõpuks selle kuradi sissekande ära. Hmm...ma ei tea veel, mis ma täna teen, aga ma kahtlen, kas linna minek on päevakavas. Võin minna parki jalutama ja veel oravaid pildistada või midagi. Muidugi mõista pean ma palju tööd tegema, lugema ja kirjutama, lugema ja kirjutama, lugema ja kirjutama. Ja ma ei räägi Plaatoni lugemisest, ega blogi kirjutamisest, kuigi tundub, et that's as far as I've gotten.

Olge kõik tublid ja ma annan teile teada, KUI midagi põnevat peaks juhtuma.

Armastusega,
Raija