Jeesus

aitab.

Miks on Anna haavad nõnda sügavad? Kas parem Paul keres kui Georg otsas? Nii palju küsimusi, liiga palju arukust, et neile vastata. Mainin veel kiiresti ära, et Russel Brandi stand-up video "Doing Life" on suht lõbus. Tal on megaümber püksid jalas ja rind paiastab pluusi vahelt ja kauboisaapad jalas ja uuh, ta on lihtsalt nii äge ja kuum.

Noo, mõni mees ajab meganärvi. Ja ema ka. Ja Henrik tuli mulle täna kallale, sest võtsin ta mikrofoni ära, et ema saaks üle 4 aasta kasvõi ühe öö magada ilma, et Henrik kõrvaltoas karjuks:"Fuck that horse!!!" Mari teab, millest ma räägin. Jaaaa..ema solvus mu peale, sest ma ütlesin, et see ei ole normaalne, et me teeme talle kõige lihtsamaid asju ette-taha ära (don't get this the wrong way). A no..kas TÕESTI on nii raske telekapulti kasutada? Seal on see suur punane nupp, millega saab sisse-välja lülitada ja isegi numbrid on ette antud! Ma ei leia, et kolme nupu vajutamine oleks 54-aastasele inimesele liiga suur katsumus. Kui teda just käte füüsiline puudumine ei vaeva. Ja mu ema see ju ei vaeva..füüsiliselt. Ta käed võivad küll valutada, aga ma kahtlustan, et selles on süüdi igasuguste mineraalide puudus, alustades kaltsiumist. Oi, aga ta joob ju klaas piima IGAL REEDEL, nii et ILMSELGELT ei ole asi selles. Peale selle pidin ma täna poole tunni jooksul valmistama talle värsket apelsinimahla, majoneesi-sinepi-singi-juustu-jääsalati-tomati kuivikuid, saatma kellegi poest piima tooma et ta saaks küpsiseid süüa ja siis valmistama veel salatit (sõi ühe ampsu). Ja muidugi pidin veel nõusid pesema ja Henrikuga kaklema.

Aga see kõik on chill. Vaadake, mu ema tegi mulle juba aastaid tagasi selgeks, et lapsi saadakse selleks, et ei peaks teenijaid palkama. Pealegi, Eestis on raske leida mehhiko immigrante, jaa? Oma lapsed vajavad ainult peavarju ja veits süüa vahel (mina olen seda rohkem saanud kui vahel, judging by the looks of it). Aga iseenesest on see täiesti geniaalne plaan, kuigi kahtlen kas Euroopa Liidu inimõiguste seadused peavad seda heaks tooniks. Mulle see väga ei meeldi. Võttes šnitti ühest narkovastasest reklaamist (vene keele valemivihikust): drug ≠ друг leian mina, et дети ≠ дешевая работа (lapsed ei võrdu odav töö). Aga tegelt..mis ma siin virisen? Vähemalt ma ei pea kell 5 hommikul ärkama, et Nike'i tosse kokku liimida ja seda sama lõbusat tegevust jätkama siis oma 12 tundi vähemalt. Isn't life just grand?

Praeguseks kõik.

Sayonara and sincerely yours,
Mr. Mercury.

Who wants to sleep in the city that never wakes up?

Mul ei tulnud eile und (asi oli vist selles, et mu kael valutas nagu muthafuck). Ja siis ma mõtlesin igasuguste asjade peale ning jõudsin taaskord järeldusele, et ei mõista peaaegu-narkomaane. Real drug addicts are already goners. AGA on nii palju neid, kelle kohta ei ütleks narkomaan. Nad tarvitavad vaid aeg-ajalt. Hallooo, aeg-ajaline funimine peaks tähendama 3-4 korda aastas, mitte 3-4 korda nädalas. No palun. Ma ei tea, mis nende motiivid on või mida nad sellega saavutada tahavad. Kas tuju tõstmiseks (alkohol ajab ja asja ära?) või selleks, et pääseda reaalsusest ja näha müstilisi asju ja olla mingis veelgi müstilisemas paigas, kui seda meie maailm niigi on. Kuidas seda lihtsamalt seletada? Võibolla maailm, kus elame, pole nii müstiline. Aga see, kuidas me siin elame, on. Arvestades faktiga, et me oleme osa issanda loomaaiast, peaksid meil olema samad vajadused nagu teistel elukatel. Ehk siis meie elu eesmärk peaks olema suureks kasvamine (suguküpseks saamine..bahh, rõve väljend), seejärel palju järglasi sigitama, hoolitsema selle eest, et ka neil oleks võimalus suureks kasvada ja järglasi saada ning siis peaksime..surema. Kõlab lihtsalt ja loogiliselt, eksole? Me ei peaks leiutama telefone ega autosid, veel vähem internetti. Me ei peaks omavahel vahetama puudest ja muudest asjadest valmistatud värvilisi paberilipakaid, mida kaunistavad surnud inimesed. Me ei peaks kandma plastmasskiududest valmistatud kampsuneid ja jooma mingit gaasilist musta löga, mis sisaldab aineid, mida ühel normaalsel inimesel on võimatu hääldada. Ilmselgelt elame me täiesti maagiliselt, aga me ei suuda seda ise näha. Et asi veelgi veidramaks muuta, tarbime looduslikke või tehislikke tooteid, et saaksime seigelda koos Peeter Paani või sarimõrstukatega paar tundi ja teha veelgi müstilisemaid asju, kui me niigi iga päev teeme. Ärge saage minust valesti aru, ma pole täiesti anti-drug (aeg-ajalt on tore!), aga ma lihtsalt ei mõista nende liiga tihedat tarbimist. Inimesed, kes seda teevad käituvad nagu kõige viimasemad taunid ja see ajab meganärvi. Alles hiljuti oli paar sellist kokkupuudet.

HAHAHA. Nii haige, et ma mingi..tõsistel teemadel arutan. Kes oleks arvanud, et mina. Aga aga aga aga..kas mul on midagi lõbusat ka kirjutada? Eem..japp. Ei tule kohe meelde. Mm..
Levikas ajab ka meganärvi see, et seal pole enam üldse lõbus. Kaput, nada. Mis toiumub? Miks? Bürokraatia, I tell you. Hmm. Tahaks jõulupeo videot näha, jaa. Tahaks selle siia üles panna, aga hui õnnestubki.

Midagi positiivset? Nägin Maarjat üleeile? Woohoo. Käisime Mustamäel nii-öelda peol. Jõin 0,5 liitrise pudeli Kiiu Torni. Sitt oli. Wild Africa on nii palju parem, et sure ära. Või noh, surma küll ei tahaks saada, aga see on lihtsalt kuradi hea. Ja suht kiiresti hakkab pähe *wink*.
Kusjuures, kunagi ma pean end kokku võtma ja jälle mingitets pidudest kirjutama. Kardan, et Andra hakkab mind muidu vihkama. Muidu pole midagi head siin lugeda :D

Holy shit

Mul on kopp ees. Niiiii ees, et tahaks maha lasta ennast. Ma ei tea, kas asi on jõuludes või faktis, et ma teen ikka kõike valesti ja et jaanuar tuleb põrgulik. On vaja tohutult palju koolimaterjali läbi vaadata, ümber kirjutada ja selgeks õppida. Lisaks veel majanduse uurimistöö. Ma feilin rämedalt. Ausalt.

Ja jõulud. Oh neid jõule. Alustame siis sellest, et ..Soovin teile kõikidele kõige kaunimaid ja paremaid jõule!!! Teil pole mingit mõtet mulle vastu soovida, sest kaunid nad pole (где lumi?) ja parimad kohe kindlasti mitte. Ma pole siiamaani aru saanud, et kui keegi näiteks küsib mult, mis on mu lemmikpüha või päev aastas, siis mu tavaline vastus on minu sünnipäev ja jõulud. Aga miks ma nii vastan, kui ma TEAN, et mu sünnipäev on mingi nii-ja-naa või mõttetu ja jõulud on A-L-A-T-I katastroof. Alates lapsepõlvest. Päris (mitte Paris Hilton) jõuluvana olemasolus hakkasin kahtlema a la siis, kui mu onu Matti üritas Soomes vanaema juures joulupukkit mängida. Ma sain küll laheda legobeachhouse asja, aga jõuluvana oli nii läbinähtav kui võib olla. Võimalik, et asi on selles, et onu Matti on puudega nagu enamus mu soome sugulasi. Aga noh, tal on tõsiselt mingisugune haigus (sellele vaatamata on paraolümpial ja võistlustel võitnud palju suusamedaleid/karrikaid). Väike sarnasus Matti Nükäneniga, per say? Igatahes. Tagasi jõulude juurde. Need on alati olnud halvad. For as long as I can remember.
Kui Rootsis olime, siis isa peksis mu ema läbi, põhjustades püsiva vigastuse (üks mu ema rangluudest on teisest märgatavalt eespool).
Sarnane asi juhtus, kui olime Ålandi (Oland) saarel kusagil Soome ja Rootsi vahel, kui ma ei eksi. Isa hakkas jälle jooma ja laamendama. Mina ja mu vennad peitsime end erinevate voodite alla. Ma mäletan karjumist ja nuttu. Ja mul oli hirm. Ma ei mäleta kõike nii täpselt, aga ma arvan, et te käis meid otsimas, et meid ka läbi peksta. Ainus hea asi nendel jõuludel olid lillad pingviini tuutud (jäätis), mida meil oli metsikutes kogustes sügavkülmas.
Eestis veedetud jõule isaga ma vaevalt et mäletan. Kas neid oli üldse?
Mhh. Jaa..ja pärast tema surma on mu ema nii ära keeranud. Ta joob nii palju. Ja ei hoolitse üldse oma tervise eest. Ja ta on jõuludel alati purjus. See aasta oli selles suhtes erand. Oh..ma ei tea. Nii uskumatu, kui palju HALBU mälestusi mul on seoses jõuludega. Samas..see on üks asi, mida ma ootan terve aasta. Jõulud on mingil imelikul kombel nii mu emale kui minule tähtsad. It makes no sense though.

Hah, see aasta sain ma kinke. Sain läpaka. Kahjuks on see liiga suur kaasaskandmiseks, aga ma pole nagunii eriline läpaka-kaasas-tassija. Ema tõi veel Madeiralt riideid ja Christian Dior'i lõhnade komplekti (5 erinevat). Heidy sai palju kalleid riideid, mida kannavad inglise aadlipreilid. Cute.

Mhh. Avastasin täna taaskord, et olen enda peale pahane. Mulle ei meeldi, et olen selline realist. Tahaksin uskuda rohkem ebareaalsetesse asjadesse. Tahaksin vahel olla pilvedes. Ilma, et oleksin pilves. For real. Ma ei tea. Võibolla, kui oleksin usklik..tunduks maailm talutavam paik ja elamine talutavam tegevus. Siis ma ei kardaks surma nii väga. Ma elan iga päev hirmus, et suren. Aga samas see teadmine ei sunni mind tegema rohkem asju, mida mulle meeldib teha või muuta ennast selliseks nagu ma tahaksin olla. Jah. Ilmselgelt olen laisk. :D
Väike vahepala:

Teistele tundun noor,
aga tegelikult olen vana.
Olen peaaegu, et juba surnud.
Oma mured ammu ära kurtnud.

Kas teate, mis tunne on olla hull?
Või elada teadmisega, et homme võid olla juba muld?

Näiliselt ma võtan viimast
ja säran nagu valge kuld.
Kuigi tegelikult olen vaid alumiinium.

Kui te ainult teaks,
kui palju parem oli pilvede peal.

Täna kirjutan vist esimest korda natuke kurvemal noodil. Aga mul lihtsalt pole tuju. Ma ei tea, mida ma tahan teha. Ma peaksin minema msn'i ja end Edgarile webcamist näitama (mitte mingi perverssus, ta tahab lihtsalt mu nägu näha). Ma lubasin talle eile. Ja et panen päkapikumütsi pähe. Aga mul pole lihtsalt tuju. Ma..loodan, et ta andestab mulle, kui teen seda näiteks homme enne tööle minekut. Mulle tõesti ei meeldi lubadusi murda, aga inimesena on mul see õigus siiski olemas. Ja..ma ei tea. Mõtlen, kas möngida Poirot' möngu või vaadata filmi või üldse "Velvet Goldmine'i" . Ma pole seda kunagi näinud, aga olen aastaid tahtnud. Või sellest ajast, kui ma pede-Lauriga tuttavaks sain. Ta kiitis seda. Olles siuke Placebo armastaja nagu ta on, ütles ta, et see on tema lemmikfilm. Ja näitlejad tunduvad ka suht head (loe:kuumad). Jonathan Rhys Meyers, Christian Bale ja Ewan McGregor. Brian Molko ka muidugi <3

Mõned pildid siis:

Andra, tšeki niudeid!

Jesus Christ(ian) Superstar