Hahaha, see kaart meenutab minu olukorda, kui see suitsiidsus välja jätta muidugi.
Tuesday, December 28, 2010
Oh jõuluaeg, oh jõuluaeg
Oleme juba täheldanud, et 24ndal ma passisin kodus. 25ndal ma käisin aga Henry juures jõulupeol. See oli päris huvitav. Mul võttis NELI tundi, et saada sinna ja sama tagasi. Muidugi olin ma sinna minnes süüdi paljudes...noh, kuidas nüüd öelda...rongi-peale-napilt-mitte-jõudmistes, sest näiteks Grand Central Stationis jäin ma selle ilusa rongijaama arhitektuuri ja interjööri vaatama, nautima ja pildistama. Seetõttu jäin mingi 40 sekundit oma rongi peale hiljaks, see pani mu nina ees uksed kinni ja tõmbas nahui. Järgmine tuli alles tunni aja pärast. No siuksed asjad juhtuvad siin pidevalt! Ma kas napilt jõuan või napilt ei jõua ühesõnaga. Tuli välja, et Henry perekond tähistab küll nii Hannukah't kui jõule, aga nad pole usklikud. Ma olin neile ostnud ühe üliägeda tordi. See tort oli valge, aga pealt kaetud tumeda šokolaadiga ja küljed nägid välja nagu see šokolaad seal peal oli hakanud veits sulama ja siis külgedel olid nagu sellised sulanud šokolaaditriibud, kuigi see oli meelega tehtud nii. Igatahes, üliäge. Kahjuks unustasin pilti teha ja kahjuks NAD EI PANNUD SEDA LAUALE ehk siis ma ei saanudki seda nämmat vaarika-šokolaadi-valgekreemi torti. Niu niu :(
Paar asja, mis mulle natuke nalja pakkusid:
1) Henry küsis, kas meie keel on sama noor kui meie riik. See ei olnud tegelikult nii naljakas. Ma tundsin end solvatuna. Vastasin: "No, our language is actually 10500 years old." Ma isegi ei tea, mida tegelikult tõeks peetakse, aga seda ütles mulle Joosep Vimm ja ma tean, et eestlased on Eesti territooriumil elanud täpselt nii kaua. Võimalik, et meie keel on tegelt natuke noorem, aga igal juhul tuhandeid aastaid. Ja 10500 on suhteliselt detailne arv ja kõlab lihtsalt väga hästi ja muljetavaldavalt. Pff...arvata, et meie keel on vaid 20 või parimal juhul lausa 90 aastat vana. Milline nali!
2) Henry onu küsis, kas Eesti on agraarühiskond (põllumajandusühiskond) ja kas meil on üldse suuri linnu või kas me elame kõik umbes farmides ja metsas. Ta küsis: "Do you have any urban areas or is it just one big rural and wooden place?" ja ka "What are the "big cities" you are talking about...how many people live there, like 10 000?" Niiii haige. No ma ei tea. Mind ajab juba ülinärvi see, et KÕIK (kaasa arvatud teised eurooplased) arvavad, et me oleme venelased ja räägime vene keelt ja elame metsas. Kurat võtaks, me saame anda digiallkirju ja hääletada interneti teel! Ma pole unes ka kuulnud, et farmerid oskaks siukseid asju teha! Kuradi taunid. Aga olgu...ega inimesed pole süüdi, et nad on rumalad. NOT. Samas, loll on see, kes ei küsi. Loodetavasti suudan siin veel nii mõndasid ümber õpetada ja natuke harida. Samas eelmise nädala pärl tuli töölt: "Hey, are you European?" Mina: "Eem...yes" Töökaaslane: "Awww...how cute!"
3) Rääkisime Henryga sellest, et me vihkame, kui paarikesed mõtlevad üksteisele hüüdnimesid välja. Siis ta ütles: "Yeah, my ex-girlfriend had a made up nickname for me. But it means nothing." Mina: "So, what did she call you?" Henry: "She called me "Kuna", but it means nothing". Selle peale hakkasin naerma: "It means "because" in Estonian. And also "when"." Ta hakkas ka täiega naerma ja oli nagu: "No! Noooo! Well...it didn't mean anything before you told me that". Hahaha.....niiiii haige. KUNA! WHEN! Where are you, When? Where are you, Because?
Oh jah. Ma ei viitsi jõuludest rohkem rääkida, aga pean mainima, et tore oli jälle majast väljas olla. Kahjuks sain koju alles kell 4 hommikul ja ma olin täiesti kaine. Ma ei teagi, kummast mul rohkem kahju oli, kas sellest, et sain kell miljon koju või, et ma polnud alksi manustanud. Oh well.
Jeppidoo...ega mul siin midagi muud põnevat polegi toimunud.
Igatsen teid. Väga väga väga.
Armastusega,
alati teie Raija
Paar asja, mis mulle natuke nalja pakkusid:
1) Henry küsis, kas meie keel on sama noor kui meie riik. See ei olnud tegelikult nii naljakas. Ma tundsin end solvatuna. Vastasin: "No, our language is actually 10500 years old." Ma isegi ei tea, mida tegelikult tõeks peetakse, aga seda ütles mulle Joosep Vimm ja ma tean, et eestlased on Eesti territooriumil elanud täpselt nii kaua. Võimalik, et meie keel on tegelt natuke noorem, aga igal juhul tuhandeid aastaid. Ja 10500 on suhteliselt detailne arv ja kõlab lihtsalt väga hästi ja muljetavaldavalt. Pff...arvata, et meie keel on vaid 20 või parimal juhul lausa 90 aastat vana. Milline nali!
2) Henry onu küsis, kas Eesti on agraarühiskond (põllumajandusühiskond) ja kas meil on üldse suuri linnu või kas me elame kõik umbes farmides ja metsas. Ta küsis: "Do you have any urban areas or is it just one big rural and wooden place?" ja ka "What are the "big cities" you are talking about...how many people live there, like 10 000?" Niiii haige. No ma ei tea. Mind ajab juba ülinärvi see, et KÕIK (kaasa arvatud teised eurooplased) arvavad, et me oleme venelased ja räägime vene keelt ja elame metsas. Kurat võtaks, me saame anda digiallkirju ja hääletada interneti teel! Ma pole unes ka kuulnud, et farmerid oskaks siukseid asju teha! Kuradi taunid. Aga olgu...ega inimesed pole süüdi, et nad on rumalad. NOT. Samas, loll on see, kes ei küsi. Loodetavasti suudan siin veel nii mõndasid ümber õpetada ja natuke harida. Samas eelmise nädala pärl tuli töölt: "Hey, are you European?" Mina: "Eem...yes" Töökaaslane: "Awww...how cute!"
3) Rääkisime Henryga sellest, et me vihkame, kui paarikesed mõtlevad üksteisele hüüdnimesid välja. Siis ta ütles: "Yeah, my ex-girlfriend had a made up nickname for me. But it means nothing." Mina: "So, what did she call you?" Henry: "She called me "Kuna", but it means nothing". Selle peale hakkasin naerma: "It means "because" in Estonian. And also "when"." Ta hakkas ka täiega naerma ja oli nagu: "No! Noooo! Well...it didn't mean anything before you told me that". Hahaha.....niiiii haige. KUNA! WHEN! Where are you, When? Where are you, Because?
Oh jah. Ma ei viitsi jõuludest rohkem rääkida, aga pean mainima, et tore oli jälle majast väljas olla. Kahjuks sain koju alles kell 4 hommikul ja ma olin täiesti kaine. Ma ei teagi, kummast mul rohkem kahju oli, kas sellest, et sain kell miljon koju või, et ma polnud alksi manustanud. Oh well.
Jeppidoo...ega mul siin midagi muud põnevat polegi toimunud.
Igatsen teid. Väga väga väga.
Armastusega,
alati teie Raija
Rong see sõitis tsuh-tsuh-tsuh
Või siis mitte kunagi ei sõitnud. Üldse.
Räägin siis teile ühe niivõrd-kuivõrd naljaka loo. Läksin siis pühapäeval tööle päeval kella üheks. Õues sadas kerget lund. Lõpuks päris lund. Lahkusin töölt kell üheksa kolmkümmend õhtul ja kui ma selle välisukse avasin, et õue astuda, oli mul tunne nagu oleksin läinud through the corridor to Narnia. Reaalselt. Õues oli nii palju lund ja siuke tuul, et jumal halasta. Ma saan nüüd aru, miks te kõik kurdate seal Eestimaal. Pole just väga tore, kui tuul peksab lund vastu nägu ja külmetab nina peast. Unfortunately winter can do that. No, jõudsin siis lõpuks Penn Stationisse, kust ma pidin võtma rongi, et saada koju Long Islandile. Ootasin ja ootasin. Valjuhääldist öeldi, et üks rong tühistati. See rong oli paar rongi enne minu oma. Järgmine tühistati. Siis veel üks. Ja ka minu oma. Deem. Siis öeldi, et lumetormi tõttu lükkub rongiliiklus määramata ajaks edasi. Kõikidel soovitati üritada kasutada metrood ja muid liiklusvahendeid (ps. suur osa metrooliiklusest peatati ka lumetormi tõttu ehk siis nende nõu ei mänginud väga hästi välja). Ma ei teadnud, mida teha. Kell oli kümme läbi ka ehk siis eeldasin, et Hele ja David juba magavad. Helistasin siiski Hele mobiilile. See kutsus kaua. Lõpuks võttis nende poeg Dean vastu. Meie vestluse peale ärkasid Hele ja David üles, Dean rääkis neile minu tragöödiast ja nad palusid mul nende juurde ööseks minna. Mis metroodesse puutub, siis meile öeldi, et võime oma rongipileteid kasutada. Keegi tarkpea tuli aga selle peale, et rongipiletid on palju kallimad kui metroo omad ja et neid mitte raisku lasta, peaks ostma metroo omad eraldi. Tegin seda. Siis tuli teine tarkpea küsimuse peale: "Aga miks üldse maksta?" ja avas hädapääsuukse ning lasi sisse kõik, kel oli soovi tasuta metroo peale saada. Ma olin juba piletiga kahjuks läbi läinud. Ma ei läinud A peale, sest tohutu suur rahvamass tahtis selle peale minna. Läksin hoopis C peale. Sellega sõitsin kuni 168 tänavani, kuna see ei sõida sealt edasi. Läksin maha. Passisin külmas metroojaamas. Rööbaste kohal on tihti õhuaugud ja nende kaudu oli sisse tulnud palju lund. Rööpad olid lumega kaetud. Mul tekkis tunne, et ega ükski metroo pole seal peatuses küll mitme tunni jooksul käinud (tavaliselt on 1-2 kümne minuti jooksul). Jaamas hakkas nii kuradi külm, et ma läksin lihtsalt järgmise metroo peale. See läks aga tagasi alllinna, kust ma olin just tulnud, aga vähemalt selle peal oli soe. Läksin kusagil alllinnas maha ja ootasin uut metrood. Esimesena tuli 2. Sõitsin sellega ülalinna (uptown, haha). Tulin siiski varsti maha, sest see pidi keerama Harlemisse ja hiljem suunduma Bronxi (väga vale suund minu sihtkohta arvesse võttes). Lõpuks sain number 1 peale, aga see peatub Hele majast umbes 10 minuti jalutuskäigu kaugusel.
See oli täielik nali! Saate aru, mul võttis peaaegu kolm tundi, et saada kohta, kuhu ma saan tavaolukorras metrooga umbes 20-30 minutiga. Lisaks oli kõikides metroojaamades sama külm kui õues ja nendes oli nii palju lund, et mõned inimesed mängisid lumesõda. Subway stationis. Jõudsin kohale mingi 1 ajal. Dean, Hele ja David ootasid kõik mind. Ma arvasin, et ainult Dean on ärkvel. Ütlesin neile: "I'm so sorry for waking you guys" ja David ütles: "Are you kidding me? We couldn't wait to see you and that's why we stayed up!" Niiii armas. Mõelge, ma kolisin alles mingi nädal tagasi ära, aga nad juba igatsevad mind täiega. Ma neid ka. Luvvv :* Me oleme nagu mingi hull perekond. Nii äge. Aga igatahes. Siuke jama oli siis! Ma ei saanud ka eile koju tulla, sest rongid ikka veel ei sõitnud. Niisiis veetsin ka teise öö Manhattanil. Ja mõelge, väike Mia (koer) oli üksi kodus! Tal polnud süüa, juua, ega kedagi, kes temaga väljas käiks. Mul polnud ka naabri numbrit, sest pereema unustas selle mulle jätta enne, kui ta lennuki peale läks. Hele uuris mingi salajase andmebaasi kaudu välja naabri numbri, helistasin talle eile ja ta läks ning andis koerale süüa ja juua ning viis ta jalutama. Ta ütles, et koer oli kööki pissinud, aga et ta ei leidnud midagi, millega seda ära pühkida. No, vähemalt koer oli elus. Ma oleksin peaaegu südamerabanduse saanud mõeldes sellele, et ehk koer on surnud. Kas see pere kaebaks mu kohtusse või mis oleks saanud? Aga õnneks on Miaga kõik korras. Vaeseke.
Ärkasin siis täna varakult ning kuulsin uudistest, et samal ööl, kui New Yorki ööseks jäin, olid inimesed võtnud selle A rongi (see, mille ma oleksin pidanud metroojaamast võtma, aga liiga paljud tahtsid peale saada) JA see oli jäänud seisma. Inimesed olid 8 tundi metroorongis kinni! Niiiii hull. Ma ei tea, mul oli ikka palju õnne, et ma selle metroo asemel seiklesin ringi 2,5 tundi. Parem kui kaheksa igatahes. Täna hommikul jõudsin siis kell 8 Penn Stationisse, et minna oma Long Islandi rongi peale. See pidi lahkuma kell 8.19. Väljasõit lükkus edasi 9.45 peale. Sõitsime jaamast küll välja, aga jaama lähedal jäi rong mingi 30 minutiks pidama, sest mingi teine rong laias meil ees. Lisaks ei sõitnud rong nii kiiresti, kui tavaliselt ehk siis see loivas lume tõttu. Ma oleks jala ka kiiremini saanud koju. See sõit kestis siis ka mingi üle kahe tunni, sest jõudsin alle s 11.30 koju. Tavaliselt on 39 minutit. Täpselt. Jepp. Käisin koeraga jalutamas, andsin talle süüa ja siin ma nüüd siis olen. Koer oli mitmesse tuppa pissinud. Kirsiks koogi peal olid muidugi need junnid, mis ta mulle põrandale jättis. Koristasin ära kõik. Pesin nõud ära. Kuulasin Frank Sinatrat samal ajal, kui tegin süüa. Tegin Baieri kartulisalatit. Olen homme ka veel vaba. Jeeei! Kuid jah...elu on ikka müstiline!
Kui ma juba alustasin siin oma uue teemaga, mida võib vist kutsuda "The Trains Diaries", võin ka jätkata. Eelmisel nädalal olin ilmselgelt teel Macy'sse peaegu igal õhtul. Ühel õhtul läksin siis Manhasseti rongijaama nagu tavaliselt. See on kahekorruseline ja üldjuhul saab siseneda kas ülevalt või alt. Üleval olid aga uksed kinni, niisiis läksin alt. Rongijaamas oli jälle palju noori, kes olid teel linna pidu panema. Tahtsin minna alla vetsu, aga seal oli lägastatud ja keegi oli Red Bulli purgi vetsupotti visanud. Läksin siis üles. Kohe, kui treppidest üles jõudsin, hakkas mingi alarm tööle. Mul oli pohui, ega siis vetsus käimata jäänud. Läksin tagasi alla ja alarm ikka käis. Enamus inimesed olid välja jooksnud, sest pidasid seda tuletõrjealarmiks. Tegelt oli lihtsalt see, et keegi poleks tohtinud üleval liikuda, aga neil polnud mingeid silte ega keelumärke ega midagi. Hakkasin siis välja minema (rong pidi paari minuti pärast tulema), aga uksed ei läinud lahti. Üritasin veel. Üritasid ka need paar poissi, kes olid sisse jäänud. Uksed olid lukus. Selle alarmi pealeminek tähendas ka seda, et uksed läksid automaatselt lukku. Mõtlesin: "Fuck my life", sest PIDIN saama selle rongi peale, et jõuda õigeaegselt tööle. Olime paanikas. Inimesed väljas naersid meie üle. Vajutasin OPEN DOORS nuppu, aga see ei aidanud. Üles me ka ei tahtnud enam minna, igaks juhuks, et alarm ei hakkaks jälle undama. Üritasime aknaid lahti saada, aga need olid kinni kruvitud. Mõtlesime lausa uksed puruks peksta. Saime siiski kogemata ukse lahti. Mina vajutasin OPEN DOORS nuppu ja samal ajal lükkas mingi poiss kahte ust korraga lahti ja siis need lõpuks avanesid. Üksi poleks ma sealt majast välja saanud, sest see nupp oli liiga kaugel ustest. Selles suhtes, et ma poleks saanud seda vajutada SAMAL AJAL, KUI UKSI LAHTI LÜKKAN. Oh, aga see oli väga haige! Selle Manhasseti jaamaga ja üldiselt rongidega saab siin pidevalt nalja. Või noh, selle jaamaga saab nalja, aga need rongisitad ja jamad ajavad mind ülinärvi. Ma käin pidevalt ringi ja ropendan kõvasti eesti keeles. Siin on ikka siuke nuss saada ühest kohast teise. SIUKE NUSS. Palun vabandust, et ma nii koledaid sõnu kasutan, aga türa, mingu putsi need ühistranspordi inimesed siin maal!
HAHAHA. Nii palju siis rongidest. Ps. ma ei pruugi siiski Macy's edasi töötada varsti. Neil on mingi teema, et nad peavad jaanuaris budgeti üle vaatama ehk siiis ma töötan seal kuni 8.jaanuarini ja KUI neil on piisavalt raha, siis nad kutsuvad mu veebruaris tagasi. Chocos oli mul ka kunagi nii. See on veits tüütu, aga arusaadav. Saangi palju aega veeta siis lapsega siin Long Islandil. Hakkan ka igaks juhuks uusi töökohti otsima.
Räägin siis teile ühe niivõrd-kuivõrd naljaka loo. Läksin siis pühapäeval tööle päeval kella üheks. Õues sadas kerget lund. Lõpuks päris lund. Lahkusin töölt kell üheksa kolmkümmend õhtul ja kui ma selle välisukse avasin, et õue astuda, oli mul tunne nagu oleksin läinud through the corridor to Narnia. Reaalselt. Õues oli nii palju lund ja siuke tuul, et jumal halasta. Ma saan nüüd aru, miks te kõik kurdate seal Eestimaal. Pole just väga tore, kui tuul peksab lund vastu nägu ja külmetab nina peast. Unfortunately winter can do that. No, jõudsin siis lõpuks Penn Stationisse, kust ma pidin võtma rongi, et saada koju Long Islandile. Ootasin ja ootasin. Valjuhääldist öeldi, et üks rong tühistati. See rong oli paar rongi enne minu oma. Järgmine tühistati. Siis veel üks. Ja ka minu oma. Deem. Siis öeldi, et lumetormi tõttu lükkub rongiliiklus määramata ajaks edasi. Kõikidel soovitati üritada kasutada metrood ja muid liiklusvahendeid (ps. suur osa metrooliiklusest peatati ka lumetormi tõttu ehk siis nende nõu ei mänginud väga hästi välja). Ma ei teadnud, mida teha. Kell oli kümme läbi ka ehk siis eeldasin, et Hele ja David juba magavad. Helistasin siiski Hele mobiilile. See kutsus kaua. Lõpuks võttis nende poeg Dean vastu. Meie vestluse peale ärkasid Hele ja David üles, Dean rääkis neile minu tragöödiast ja nad palusid mul nende juurde ööseks minna. Mis metroodesse puutub, siis meile öeldi, et võime oma rongipileteid kasutada. Keegi tarkpea tuli aga selle peale, et rongipiletid on palju kallimad kui metroo omad ja et neid mitte raisku lasta, peaks ostma metroo omad eraldi. Tegin seda. Siis tuli teine tarkpea küsimuse peale: "Aga miks üldse maksta?" ja avas hädapääsuukse ning lasi sisse kõik, kel oli soovi tasuta metroo peale saada. Ma olin juba piletiga kahjuks läbi läinud. Ma ei läinud A peale, sest tohutu suur rahvamass tahtis selle peale minna. Läksin hoopis C peale. Sellega sõitsin kuni 168 tänavani, kuna see ei sõida sealt edasi. Läksin maha. Passisin külmas metroojaamas. Rööbaste kohal on tihti õhuaugud ja nende kaudu oli sisse tulnud palju lund. Rööpad olid lumega kaetud. Mul tekkis tunne, et ega ükski metroo pole seal peatuses küll mitme tunni jooksul käinud (tavaliselt on 1-2 kümne minuti jooksul). Jaamas hakkas nii kuradi külm, et ma läksin lihtsalt järgmise metroo peale. See läks aga tagasi alllinna, kust ma olin just tulnud, aga vähemalt selle peal oli soe. Läksin kusagil alllinnas maha ja ootasin uut metrood. Esimesena tuli 2. Sõitsin sellega ülalinna (uptown, haha). Tulin siiski varsti maha, sest see pidi keerama Harlemisse ja hiljem suunduma Bronxi (väga vale suund minu sihtkohta arvesse võttes). Lõpuks sain number 1 peale, aga see peatub Hele majast umbes 10 minuti jalutuskäigu kaugusel.
See oli täielik nali! Saate aru, mul võttis peaaegu kolm tundi, et saada kohta, kuhu ma saan tavaolukorras metrooga umbes 20-30 minutiga. Lisaks oli kõikides metroojaamades sama külm kui õues ja nendes oli nii palju lund, et mõned inimesed mängisid lumesõda. Subway stationis. Jõudsin kohale mingi 1 ajal. Dean, Hele ja David ootasid kõik mind. Ma arvasin, et ainult Dean on ärkvel. Ütlesin neile: "I'm so sorry for waking you guys" ja David ütles: "Are you kidding me? We couldn't wait to see you and that's why we stayed up!" Niiii armas. Mõelge, ma kolisin alles mingi nädal tagasi ära, aga nad juba igatsevad mind täiega. Ma neid ka. Luvvv :* Me oleme nagu mingi hull perekond. Nii äge. Aga igatahes. Siuke jama oli siis! Ma ei saanud ka eile koju tulla, sest rongid ikka veel ei sõitnud. Niisiis veetsin ka teise öö Manhattanil. Ja mõelge, väike Mia (koer) oli üksi kodus! Tal polnud süüa, juua, ega kedagi, kes temaga väljas käiks. Mul polnud ka naabri numbrit, sest pereema unustas selle mulle jätta enne, kui ta lennuki peale läks. Hele uuris mingi salajase andmebaasi kaudu välja naabri numbri, helistasin talle eile ja ta läks ning andis koerale süüa ja juua ning viis ta jalutama. Ta ütles, et koer oli kööki pissinud, aga et ta ei leidnud midagi, millega seda ära pühkida. No, vähemalt koer oli elus. Ma oleksin peaaegu südamerabanduse saanud mõeldes sellele, et ehk koer on surnud. Kas see pere kaebaks mu kohtusse või mis oleks saanud? Aga õnneks on Miaga kõik korras. Vaeseke.
Ärkasin siis täna varakult ning kuulsin uudistest, et samal ööl, kui New Yorki ööseks jäin, olid inimesed võtnud selle A rongi (see, mille ma oleksin pidanud metroojaamast võtma, aga liiga paljud tahtsid peale saada) JA see oli jäänud seisma. Inimesed olid 8 tundi metroorongis kinni! Niiiii hull. Ma ei tea, mul oli ikka palju õnne, et ma selle metroo asemel seiklesin ringi 2,5 tundi. Parem kui kaheksa igatahes. Täna hommikul jõudsin siis kell 8 Penn Stationisse, et minna oma Long Islandi rongi peale. See pidi lahkuma kell 8.19. Väljasõit lükkus edasi 9.45 peale. Sõitsime jaamast küll välja, aga jaama lähedal jäi rong mingi 30 minutiks pidama, sest mingi teine rong laias meil ees. Lisaks ei sõitnud rong nii kiiresti, kui tavaliselt ehk siis see loivas lume tõttu. Ma oleks jala ka kiiremini saanud koju. See sõit kestis siis ka mingi üle kahe tunni, sest jõudsin alle s 11.30 koju. Tavaliselt on 39 minutit. Täpselt. Jepp. Käisin koeraga jalutamas, andsin talle süüa ja siin ma nüüd siis olen. Koer oli mitmesse tuppa pissinud. Kirsiks koogi peal olid muidugi need junnid, mis ta mulle põrandale jättis. Koristasin ära kõik. Pesin nõud ära. Kuulasin Frank Sinatrat samal ajal, kui tegin süüa. Tegin Baieri kartulisalatit. Olen homme ka veel vaba. Jeeei! Kuid jah...elu on ikka müstiline!
Kui ma juba alustasin siin oma uue teemaga, mida võib vist kutsuda "The Trains Diaries", võin ka jätkata. Eelmisel nädalal olin ilmselgelt teel Macy'sse peaegu igal õhtul. Ühel õhtul läksin siis Manhasseti rongijaama nagu tavaliselt. See on kahekorruseline ja üldjuhul saab siseneda kas ülevalt või alt. Üleval olid aga uksed kinni, niisiis läksin alt. Rongijaamas oli jälle palju noori, kes olid teel linna pidu panema. Tahtsin minna alla vetsu, aga seal oli lägastatud ja keegi oli Red Bulli purgi vetsupotti visanud. Läksin siis üles. Kohe, kui treppidest üles jõudsin, hakkas mingi alarm tööle. Mul oli pohui, ega siis vetsus käimata jäänud. Läksin tagasi alla ja alarm ikka käis. Enamus inimesed olid välja jooksnud, sest pidasid seda tuletõrjealarmiks. Tegelt oli lihtsalt see, et keegi poleks tohtinud üleval liikuda, aga neil polnud mingeid silte ega keelumärke ega midagi. Hakkasin siis välja minema (rong pidi paari minuti pärast tulema), aga uksed ei läinud lahti. Üritasin veel. Üritasid ka need paar poissi, kes olid sisse jäänud. Uksed olid lukus. Selle alarmi pealeminek tähendas ka seda, et uksed läksid automaatselt lukku. Mõtlesin: "Fuck my life", sest PIDIN saama selle rongi peale, et jõuda õigeaegselt tööle. Olime paanikas. Inimesed väljas naersid meie üle. Vajutasin OPEN DOORS nuppu, aga see ei aidanud. Üles me ka ei tahtnud enam minna, igaks juhuks, et alarm ei hakkaks jälle undama. Üritasime aknaid lahti saada, aga need olid kinni kruvitud. Mõtlesime lausa uksed puruks peksta. Saime siiski kogemata ukse lahti. Mina vajutasin OPEN DOORS nuppu ja samal ajal lükkas mingi poiss kahte ust korraga lahti ja siis need lõpuks avanesid. Üksi poleks ma sealt majast välja saanud, sest see nupp oli liiga kaugel ustest. Selles suhtes, et ma poleks saanud seda vajutada SAMAL AJAL, KUI UKSI LAHTI LÜKKAN. Oh, aga see oli väga haige! Selle Manhasseti jaamaga ja üldiselt rongidega saab siin pidevalt nalja. Või noh, selle jaamaga saab nalja, aga need rongisitad ja jamad ajavad mind ülinärvi. Ma käin pidevalt ringi ja ropendan kõvasti eesti keeles. Siin on ikka siuke nuss saada ühest kohast teise. SIUKE NUSS. Palun vabandust, et ma nii koledaid sõnu kasutan, aga türa, mingu putsi need ühistranspordi inimesed siin maal!
HAHAHA. Nii palju siis rongidest. Ps. ma ei pruugi siiski Macy's edasi töötada varsti. Neil on mingi teema, et nad peavad jaanuaris budgeti üle vaatama ehk siiis ma töötan seal kuni 8.jaanuarini ja KUI neil on piisavalt raha, siis nad kutsuvad mu veebruaris tagasi. Chocos oli mul ka kunagi nii. See on veits tüütu, aga arusaadav. Saangi palju aega veeta siis lapsega siin Long Islandil. Hakkan ka igaks juhuks uusi töökohti otsima.
Saturday, December 25, 2010
EGO
Hahaha, ma lugesin just Wikipediast, et üks New Yorgi hüüdnimesid on the Center of the Universe.
Friday, December 24, 2010
Üldiselt
Mainin siis veits, millega siin tegelenud olen:
TÖÖ
Töötan Macy's Girls Department'is juba kuu aega. Käin 4-5 korda nädalas tööl seal. Ainult paar inimest oskavad mu nime õigesti hääldada. Mul on palju uusi hüüdnimesid, sealhulgas Raha (hääldatakse: Raaha), Raaža ja Roiha. Mind on kutsutud ka the Russian girl'iks või "the girl with the Russian face". Olen lõpuks ka hakanud oma töökaaslastega rohkem rääkima. On paar inimest, kes mulle väga meeldivad ja kellega võivad tulevikus veel sõprussuhted tekkida. Lisaks sellele tööle olen viimased kuu aega hoidnud üht 2,5 aastast tüdrukut, kelle nimi on Anoushka. Ta elab Long Islandil oma perega. Hetkel on ta perega Eestis ja mina valvan nende maja ja koera. Väga creepy on. Väga "Home alone" tunne on, kui nii võib öelda. Ma päriselt kardan, et keegi murrab sisse. Aga ma saan hakkama, olen kange. Kuigi elu on vahel minu vastu liiga range. Ja tööd on nii palju! Käed-jalad täis! Just olin kolm päeva järjest tööl - õhtul üheteiskümnest hommikul kella kaheksani. TAPPEV. Pealegi jäin igal hommikul teel koju rongis magama, mis on ohtlik, arvestades, kui vabalt võib keegi mind sellises olekus röövida. Viimasel päeval (jõululaupäeval) jäin rongis nii sügavalt magama, et magasin oma peatuse maha. Ärkasin üles ja avastasin, et olen üksi tühjas rongis ning aknast välja vaadates paistis vastu silt "Port Washington", mis on lõpppeatuse nimi. Mina oleksin pidanud Manhassetis maha minema. Grr...siuke tüütus oli koju saada ja siis mine veel koeraga jalutama! Samas...c'est la vie. Peas kummitab üks osa Coldplay laulust, mis on "nobody said it was easy, no one ever said it would be this hard". Tõsi ta on.
ELUKOHT
Kolisin laupäeval selle pere juurde, kelle last hoian. Olen nagu poole kohaga au pair. Nad on jõulude ajal Eestis ja mina pean senikaua maja valvama ja koristama ning hoidma koera. See on päris tore maja. Mul on hea ja mugav voodi, kus jään kohe magama. See on alati hea märk. Ma ei tea, kauaks siia jään, aga nad on väga lahedad muidu. Anoushka vanematel on mõlemal päris märkimisväärne CV ja mõlemad on Eesti toidutööstuses väga kuulsad. Samal õhtul, kui sisse kolisin, olid neil külalised ja pidu. Sain palju veini ja head sööki. Väga positiivne. Nad pakuvad mulle iga söögi kõrvale tegelt veini. Ei saa kurta. Ema on samas sommeljee, nii, et veinist ta teab vist nii mõndagi.
MEHED
Okei, see Radioshacki tüüp saatis mulle mingi öö lämbist sõnumeid. Ma olin nii unesegane, et vastasin talle. Ja nüüd ta sõnumeerib mulle tihti, aga ma ei vasta. Sest...ta ütles mulle, et "I want you in my house right now". Pean vist varsti laskma tema sõnumid ära blokeerida või võtma lähenemiskeelu.
Starbucksi tüüp andis mulle tasuta kohvi mingi kaks nädalat tagasi. Ja nüüd...eelmisel reedel läksin sinna. Missiooniga. Võtsin kaasa Davidi tehtud küpsiseid, et neile jõuludeks kinkida. Lootsin, et seal on mu lemmikpoisid tööl, aga oli vaid see kõige lemmikum ja kaks suvalist tšikki (nojah, mind ei võinud ju palgata). Lisaks küpsistele võtsin palju postkaarte, ümbrikke ja raha. Viimane oli mõeldud nendele Starbucksi töötajatele. Istusin siis seal, täitsin postkaarte ja värki, kui ühtäkki mingi tüüp, kes oli mind jõllitanud sellest saati, kui sisse tuli, küsis: "Can I have one too?" Ma olin segaduses. Tsättisime veits ja siis ma ütlesin: "Well, yeah, sure, I can give you one too." Ja siis ta küsis: "Can I have one with your name and number?" Hahaha...igatahes, andsin talle ühe väikse jõulukaardi oma nime ja numbriga. Ta oli päris handsome, aga arvatavasti hilistes kahekümnendates või varastes kolmekümnendates, kuigi ta nägi ikka välja nagu kakskümmend midagi. Kahjuks ta ei ole mulle siiamaani helistanud ja ma olen natuke pettunud. Ma tean, et mehed ootavad üldjuhul 3 päeva, aga nädal aega? Hmm...jepp, seda kõne vist ei tule kunagi, kuigi ma oleks tahtnud lihtsalt mingi suvalisega välja minna. Aga jah...lähme nüüd edasi. Enne lahkumist tellisin viimase joogi ja jäin ühe uue tüdrukuga rääkima, kes oli ülinunnu! Ma ei tea, kuidas see teema algas jne, aga me rääkisime meest ja saunast ja viinasokkidest. Viimaste ajaks ilmus ka see Starbucksi tüüp välja ja ütles midagi taolist nagu "I thought you're supposed to drink vodka" ja siis me tsättisime kolmekesi. Enne lahkumist rääkisin neile, et see on mu viimane õhtu Washington Heights'is ja küsisin, Starbucksi tüübilt, mis ta nimi on. Ta ütles: "Ryan". Nüüd ma siis tean, et ta on Ryan. Pange tähele: Raija ja Ryan. Vott see oleks alles veider! Igatahes. Küsisin ka, mis selle inglise tüübi nimi on ja ta ei öelnudki seda kunagi, ütles hoopis, et ta töötab nüüd juhatajana mingis teises Starbucksis. Küsisin siis, mis selle tüdruku nimi on ja tuli välja, et Carmen. Kirjutasin siis ühe ümbriku peale "To Ryan and Carmen". Selle ümbriku sisse olin varem pannud jõulukaardi ja $20 JA jõulukaardile kirjutasin From: Raija Katarina Heikkilä. Panin oma täisnime meelega, et see kuradi Ryan mu facebookis üles otsiks, KUI ta on muidugi ÜLDSE minust huvitatud. Aga tundub, et mitte. Enne, kui lahkusin, ütles ta: "You will be back" ja naeratas.
Oeh. Täpselt nii kaugele olen siis mina suhetega jõudnud ehk siis mitte kusagile.
JÕULUD
No, arvestades, et jõudsin täna alles kell 10 midagi hommikul koju, ei olnud jõuludel erilist väljavaadet nii-või-naa. Ärkasin kell 18.30. Valmistasin endale salatit ja teed ning siis tulin arvutisse. Vahepeal olen käinud kaks korda koeraga jalutamas ning vaadanud Blackadderi Christmas Carolit. Olen home alone ja kardan, et keegi murrab sisse. Äge. Häid jõule!
Homme aga, 25.detsembril, tähistavad kõik ameeriklased jõule. Mind kutsuti tegelt 24ndaks kahele peole, aga ilmselgelt olin tööl ja blabla. Henry kutsus mind aga 25ndaks enda jõulupeole. Niisiis lähengi homme sinna. Ei tea, mis seal saab. Ta tahab väga, et ma jääks ööseks (suspicious), aga ma pean pühapäeval tööl olema, nii, et jääb ära. Kuid paar tundi veedan hea meelega suvalise pool-juudi perega. Mazeltov!
Ma ei tea. Kindlasti on veel mingeid toredaid intsidente, mida mainida, aga hetkel ei meenu. Pean nüüd neid tobedaid esseesid kirjutama. Okei, need pole tegelt tobedad, sest nendest sõltub mu tulevik, aga siiiiski.
Tsau, kallikesed!
Loodan, et olete rahul, et ma LÕPUKS midagigi kirjutasin. Peace and joy!
Teie Raija
TÖÖ
Töötan Macy's Girls Department'is juba kuu aega. Käin 4-5 korda nädalas tööl seal. Ainult paar inimest oskavad mu nime õigesti hääldada. Mul on palju uusi hüüdnimesid, sealhulgas Raha (hääldatakse: Raaha), Raaža ja Roiha. Mind on kutsutud ka the Russian girl'iks või "the girl with the Russian face". Olen lõpuks ka hakanud oma töökaaslastega rohkem rääkima. On paar inimest, kes mulle väga meeldivad ja kellega võivad tulevikus veel sõprussuhted tekkida. Lisaks sellele tööle olen viimased kuu aega hoidnud üht 2,5 aastast tüdrukut, kelle nimi on Anoushka. Ta elab Long Islandil oma perega. Hetkel on ta perega Eestis ja mina valvan nende maja ja koera. Väga creepy on. Väga "Home alone" tunne on, kui nii võib öelda. Ma päriselt kardan, et keegi murrab sisse. Aga ma saan hakkama, olen kange. Kuigi elu on vahel minu vastu liiga range. Ja tööd on nii palju! Käed-jalad täis! Just olin kolm päeva järjest tööl - õhtul üheteiskümnest hommikul kella kaheksani. TAPPEV. Pealegi jäin igal hommikul teel koju rongis magama, mis on ohtlik, arvestades, kui vabalt võib keegi mind sellises olekus röövida. Viimasel päeval (jõululaupäeval) jäin rongis nii sügavalt magama, et magasin oma peatuse maha. Ärkasin üles ja avastasin, et olen üksi tühjas rongis ning aknast välja vaadates paistis vastu silt "Port Washington", mis on lõpppeatuse nimi. Mina oleksin pidanud Manhassetis maha minema. Grr...siuke tüütus oli koju saada ja siis mine veel koeraga jalutama! Samas...c'est la vie. Peas kummitab üks osa Coldplay laulust, mis on "nobody said it was easy, no one ever said it would be this hard". Tõsi ta on.
ELUKOHT
Kolisin laupäeval selle pere juurde, kelle last hoian. Olen nagu poole kohaga au pair. Nad on jõulude ajal Eestis ja mina pean senikaua maja valvama ja koristama ning hoidma koera. See on päris tore maja. Mul on hea ja mugav voodi, kus jään kohe magama. See on alati hea märk. Ma ei tea, kauaks siia jään, aga nad on väga lahedad muidu. Anoushka vanematel on mõlemal päris märkimisväärne CV ja mõlemad on Eesti toidutööstuses väga kuulsad. Samal õhtul, kui sisse kolisin, olid neil külalised ja pidu. Sain palju veini ja head sööki. Väga positiivne. Nad pakuvad mulle iga söögi kõrvale tegelt veini. Ei saa kurta. Ema on samas sommeljee, nii, et veinist ta teab vist nii mõndagi.
MEHED
Okei, see Radioshacki tüüp saatis mulle mingi öö lämbist sõnumeid. Ma olin nii unesegane, et vastasin talle. Ja nüüd ta sõnumeerib mulle tihti, aga ma ei vasta. Sest...ta ütles mulle, et "I want you in my house right now". Pean vist varsti laskma tema sõnumid ära blokeerida või võtma lähenemiskeelu.
Starbucksi tüüp andis mulle tasuta kohvi mingi kaks nädalat tagasi. Ja nüüd...eelmisel reedel läksin sinna. Missiooniga. Võtsin kaasa Davidi tehtud küpsiseid, et neile jõuludeks kinkida. Lootsin, et seal on mu lemmikpoisid tööl, aga oli vaid see kõige lemmikum ja kaks suvalist tšikki (nojah, mind ei võinud ju palgata). Lisaks küpsistele võtsin palju postkaarte, ümbrikke ja raha. Viimane oli mõeldud nendele Starbucksi töötajatele. Istusin siis seal, täitsin postkaarte ja värki, kui ühtäkki mingi tüüp, kes oli mind jõllitanud sellest saati, kui sisse tuli, küsis: "Can I have one too?" Ma olin segaduses. Tsättisime veits ja siis ma ütlesin: "Well, yeah, sure, I can give you one too." Ja siis ta küsis: "Can I have one with your name and number?" Hahaha...igatahes, andsin talle ühe väikse jõulukaardi oma nime ja numbriga. Ta oli päris handsome, aga arvatavasti hilistes kahekümnendates või varastes kolmekümnendates, kuigi ta nägi ikka välja nagu kakskümmend midagi. Kahjuks ta ei ole mulle siiamaani helistanud ja ma olen natuke pettunud. Ma tean, et mehed ootavad üldjuhul 3 päeva, aga nädal aega? Hmm...jepp, seda kõne vist ei tule kunagi, kuigi ma oleks tahtnud lihtsalt mingi suvalisega välja minna. Aga jah...lähme nüüd edasi. Enne lahkumist tellisin viimase joogi ja jäin ühe uue tüdrukuga rääkima, kes oli ülinunnu! Ma ei tea, kuidas see teema algas jne, aga me rääkisime meest ja saunast ja viinasokkidest. Viimaste ajaks ilmus ka see Starbucksi tüüp välja ja ütles midagi taolist nagu "I thought you're supposed to drink vodka" ja siis me tsättisime kolmekesi. Enne lahkumist rääkisin neile, et see on mu viimane õhtu Washington Heights'is ja küsisin, Starbucksi tüübilt, mis ta nimi on. Ta ütles: "Ryan". Nüüd ma siis tean, et ta on Ryan. Pange tähele: Raija ja Ryan. Vott see oleks alles veider! Igatahes. Küsisin ka, mis selle inglise tüübi nimi on ja ta ei öelnudki seda kunagi, ütles hoopis, et ta töötab nüüd juhatajana mingis teises Starbucksis. Küsisin siis, mis selle tüdruku nimi on ja tuli välja, et Carmen. Kirjutasin siis ühe ümbriku peale "To Ryan and Carmen". Selle ümbriku sisse olin varem pannud jõulukaardi ja $20 JA jõulukaardile kirjutasin From: Raija Katarina Heikkilä. Panin oma täisnime meelega, et see kuradi Ryan mu facebookis üles otsiks, KUI ta on muidugi ÜLDSE minust huvitatud. Aga tundub, et mitte. Enne, kui lahkusin, ütles ta: "You will be back" ja naeratas.
Oeh. Täpselt nii kaugele olen siis mina suhetega jõudnud ehk siis mitte kusagile.
JÕULUD
No, arvestades, et jõudsin täna alles kell 10 midagi hommikul koju, ei olnud jõuludel erilist väljavaadet nii-või-naa. Ärkasin kell 18.30. Valmistasin endale salatit ja teed ning siis tulin arvutisse. Vahepeal olen käinud kaks korda koeraga jalutamas ning vaadanud Blackadderi Christmas Carolit. Olen home alone ja kardan, et keegi murrab sisse. Äge. Häid jõule!
Homme aga, 25.detsembril, tähistavad kõik ameeriklased jõule. Mind kutsuti tegelt 24ndaks kahele peole, aga ilmselgelt olin tööl ja blabla. Henry kutsus mind aga 25ndaks enda jõulupeole. Niisiis lähengi homme sinna. Ei tea, mis seal saab. Ta tahab väga, et ma jääks ööseks (suspicious), aga ma pean pühapäeval tööl olema, nii, et jääb ära. Kuid paar tundi veedan hea meelega suvalise pool-juudi perega. Mazeltov!
Ma ei tea. Kindlasti on veel mingeid toredaid intsidente, mida mainida, aga hetkel ei meenu. Pean nüüd neid tobedaid esseesid kirjutama. Okei, need pole tegelt tobedad, sest nendest sõltub mu tulevik, aga siiiiski.
Tsau, kallikesed!
Loodan, et olete rahul, et ma LÕPUKS midagigi kirjutasin. Peace and joy!
Teie Raija
Sunday, December 5, 2010
Lõppude lõpuks
Minu esimene Thanksgiving ehk siis 24-27.november:
Eellugu: Treeningpäevad Macy's olid 21, 22 ja 23 november. Ma juba mainisin, et esimene päev oli katastroof, sest mul oli tuumapohmell. Kaks ülejäänud päeva olid okeid ja ma isegi rääkisin inimestega. Grupp inimesi pandi ühte ruumi, kus olid arvutid ja kassad. Me töötasime nendega. See oli isegi päris lõbus. Viimasel päeval ehk siis teisipäeval olin mures, sest sain teada, et mind oli pandud tööle reedeks. Seda päeva (reede pärast Thanksgivingut) kutsutakse Black Friday'ks ja siis algab kõikides poodides hull jõulueelne allahindlusperiood ja just sel reedel on soodustused kõige suuremad ja enamus inimestel on vaba päev, mistõttu kõik leiavad aega šoppamiseks. Ma ei saanud oma juhatajat (Atyia) kätte sel teisipäeval ning olin väga mures, sest olin juba oma plaanid teinud ja nende kohaselt ei pidanud ma New Yorki naasema enne laupäeva, aga nad tahtsid mind juba reedel tööl näha. Õnneks sain rääkida ühe teise juhatajaga (Vivianna) ning asja korda ajada. Läksin koju magama.
Ärkasime päris vara. Hele ja David läksid tülli, sest David ei aidanud minul ja Helel rasket kandamit autosse tassida. Ta rääkis selle asemel ühe naabrinaisega auto ees ja ootas, et meie, naised, tassiksime kõik autosse. See häiris mindki, sest see meenutas mulle mu isa käitumist, eriti seda, kuidas mu isa mu ema kohtles. Igatahes. Hakkasime sõitma. Teekond North Carolinasse pidi võtma 12 tundi koos kahe 1 tunnise söögipausiga. Sõitsime, rääkisime juttu ja teema. Mina lugesin vahepeal oma õpikuid, pidin nimelt seda väärtuslikku aega kasutama selleks, et õppida oma SAT testide jaoks. Esimese söögipausi tegime mingis imelikus väikeses kaevurikülas. Hele oli internetist avastanud, et seal asub vegan söögikoht. Mina ja Hele võtsime ühe salati kahepeale ja mõlemad eraldi suure kausi tomatisuppi. David lubas endale midagi toekamat. See oli armas väike kohvik, mis asus ühe looduspoe tagasaalis. Seal müüdi millegi pärast ka CD-plaate ja puha. Hele ja David ostsid ühe Dolly Partoni plaadi. Viimast kuulasime hiljem ka autos. Muusika oli hea ja rahulik ning seetõttu ma vajusin natuke ära. Korraga läks pimedaks. Sõitsime ja sõitsime edasi. Siis tegime söögipausi ühes teises väikelinnas, mille nimi on Roanoak (väga võimalik, et kirjapilt on tegelikult teine). Peatusime Hiltoni hotellis ja sõime õhtust. Mul oli kõht ikka lõunasöögist täis, aga Hele pakkus mulle oma quesadillat ja olgem ausad, kes ütleb kana-juustu täistera quesadillast ära?
Sõitsime edasi ja mingisugune...21 või 22 ajal jõudsime kohale. Või noh, me jõudsime nende tütre majja. Seisime nende köögis, tsättisime veits. Seal olid nende tütar Viive, poedgDean ja Viive abikaasa Ben ning Siberi husky Juneau. Siis Viive juhatas meid oma ülemuse majja, sest see oli meie öömaja. See maja on niiiii ilus ja lahe! Omanik on sisekujundaja ja wow...see maja on lihtsalt ülilahe. Mitte uus, modernistlik ega minimalistlik (tänu jumalale), vaid see maja näeb välja nagu mõni suur maja kusagil Toscanas, oma valgete seinte, kõrgete lagede ja ülilaheda sisustusega. Kuigi sisustus ja dekoratsioonid olid isegi Itaalia kohta grandioossed ja ekstravagantsed. Lühidalt kokku võttes: mulle sitaks meeldib see maja. Niisiis. Nüüd jõuame naljaka kohani või vähemalt liigume sinnapoole. Avastasin umbes päev enne reisi, et mu SAT testi tulemused on avaldatud, aga ma polnud leidnud aega neid vaadata. Panin siis läpaka tööle ja wow...ma olin niiiii pettunud.
Mu practice testide tulemused lubasid enamat:
Eeldatavad tulemused:
Reading: 600-650
Writing: 650-730
Math: 580-620
Tegelikud tulemused:
Reading: 570
Writing: 550
Math: 580
Ilmselgelt ma olin väga pettunud ja kurb. Hakkasin niisiin suurtes kogustes punast veini jooma. Tagantjärele mõeldes ei tundu see hea mõttena. Kuid minevikku ei anna muuta, eksole? Jätkame. Hakkasin siis Henryga (see poiss, kellega Hunter College's tuttavaks sain) Skype's rääkima. See nägi välja nii, et ma kuulsin tema häält, aga mina vastasin kirjutades. Mul polnud webcami kaasas ja mu arvuti ei toeta mingisugust tarkvara ja blabla. Nüüd jõuame naljakama osa juurde! Me alustasime mõlemad kirjutades. Ta rääkis mulle endast ja siis ma vastasin talle ja siis oli vaikus mingi hetk...ning siis! Siis ta ütles midagi stiilis: "Oh my god, where have you been for the last five years of my life? No one has ever understood that part of me and you...you just described it better that anyone else before and just with one sentence. I am really shocked right now" ja ta mõtles seda siiralt. Ta oli pikka aega vait ja siis ta jätkas. Ta lihtsalt ütles, kuidas ta tunneb end siin maailmas vahel ja mina küsisin "kas sa mõtled seda ja seda ja seda" ja ta oli lihtsalt sõnatu. Aga niiii lahe, et ta arvab minust nii hästi. Aga ma ei valetanud talle. Absoluutselt mitte. Selle ühe (pika) küsimusega ma pidasin tegelikult silmas oma olukorda ja tundub, et me suudame väga hästi samastuda. Siis tuli see koht, kus tema rääkis mikrofonisse ja mina vastasin kirjalikult. Samal ajal käisin korduvalt allkorrusel oma veiniklaasi täitmas. Rääkisime veel temast ja minust ja nüüd tuleb siis see naljakas koht...ma tean, et ma rääkisin talle Georgist ja sellest sõnumist, aga see on ka kõik, mida ma mäletan. Ma tean, et tema rääkis mulle ühest tüdrukust või isegi mitmest. Ma mäletan, et ta oli päris pahane selle Georgi asja peale ja ta ütles mulle, et ma pole ju üldse paks. Ja ma rääkisin talle buliimiast. Aga ma ei mäleta detaile, sest ma olin ÜLIMÄLLIS. Ma pole kindel, kas kaine peaga oleksin üldse südant puistanud, aga ega ma seda enam tagasi võtta saa. Ja SIIS...ühtäkki ma lajatasin kuidagi käega ja mu veiniklaas lendas vastu seina puruks ja siis killud olid maas ja veini läks seinale ja mu arvuti peale ja maha ja klaasikillud olid igal pool. Ma ei mäleta, kas ütlesin Henryle head aega või mitte. Tean vaid, et lülitasin arvuti välja ning läksin võtsin vannitoast (mul oli oma vannituba) vetsupaberit, et seda laga üles koristada. Siis komberdasin purjus peaga treppidest alla ja otsisin kühvlit ning harja. Harja ma kunagi ei leidnud, aga kühvli leidsin küll. Komberdasin tagasi üles, purupurjus nagu ma olin, ja üritasin vetsupaberi ja kühvliga kõik klaasi ära korjata. Ma püsisin vaevu püsti. See on viimane asi, mida ma mäletan.
Järgmine hetk. Ma ärkan üles. On hommik. Mul on ÜLISITT olla. Mul on külm. Ma olen ikka samades riietes, mis mul eile seljas olid. Mu pea valutab. Üritan püsti tõusta, aga pea hakkab veel rohkem valutama. Silmad valutavad ka. Oi, kui halb on olla. Lähen vannituppa. Vaatan peeglisse ja näen koletist. Mu huuled on sinakaslillad ja mu hambad ka. Ma näen jube sitt välja. Mul on ülihalb olla. Joon vett. Siis tunnen, et sees keerab veits. Üritan oksendada, aga asjata. Ajan näpud kurku. Ja veel ja veel ja veel. Välja tuleb vaid maohappe ja vee segu. Joon veel vett. Oeh, ma suudan vaevu püsti seista. Otsin valuvaigisteid. Vaatan kõik kapid läbi, aga ei leia. Joon veel vett ja siis lähen dušši alla. Veedan vähemalt pool tundi dušši all. Lõpetan külma veega, et end natukenegi üles äratada. Niiiiii halb on olla. Ei mäleta midagi eelmisest õhtust. Komberdan arvuti juurde. Arvuti on maas, vaiba peal. Segadus võtab maad. Sittagi ei mäleta. TUHKAGI. Korraga näen maas klaasikilde. Midagi nagu meenub. Korjan need klaasikillud üles. HOLY SHIT! Seina peal on punane laik, selline piklik ja voolav. OH SHIT! Ma ajasin punast veini seinale ja ei pesnud seda eelmisel ööl maha. Houli mouli...lähen vannituppa, leian mingit vetsupoti puhastusainet, mis sisaldab kloori, ja üritan seina küürida. Pesen veega, pesen vahendiga. See läheb veits heledamaks, aga mitte päris. Siis märkan, et ka põrandal, laual ja isegi vaibal on veiniplekid. Sure ära, ei ole võimalik! Annan endast parima, aga nii raske on pead allapoole tõsta, sest see hakkab tugevamini valutama. Ainus mõte, mis peast läbi käib, on "oli vaja?". Sellest ka facebooki ja blogipostitus. Jeesus Kristus, halasta! Ma ei mäletanud, mis tunne on sellise pohmelli all kannatada...üritan meenutada eelmise õhtu tegemisi. Mäletan, et rääkisin Skype's Henryga, aga MILLEST?? Mina, Georg, buliimia, elu, tema ja mingid tüdrukud. Midagi nagu meenub, aga ikka liiga vähe. Mõtlen, et ehk tegin või ütlesin midagi väga piinlikku. Kas kahjuks või õnneks ei mäleta.
Panen end kuidagi riidesse. Dušš mõjus hästi. Vähemalt ma ei näe purjus välja, kuigi ma tean, et ikka olen. Kõige hullemad pohmellid on need, kui sa oled pohmas, aga samas ikka purjus. Ma ei tea, kas te mõistate mind? Et näost ikka punane ja kuum, mõistus ikka ei seleta ja miski ei funktsioneeri nii nagu kaine peaga. See on ikka teine tunne, kui lihtsalt pohmell. Või võibolla on nii vaid minuga? Olgu, ütlen niipalju, et ma teen vahet sellel, kui ma olen kaine ja mul on ikka halb olla ja sellel, kui ma olen purjus ja mul on halb olla. Ma usun, et teie teete ka, aga kõikidel on erinevad nähud ja puha. No, panin siis riidesse ja mul oli juba natuke parem olla, aga pea ikka lõhkus. Läksin alla, võtsin kohvi ja sõin Hele tehtud putru. Käitusin täiesti normaalselt ja KUI MA POLEKS maininud, et olen pohmas, poleks keegi aru saanud, mu välimuse järgi vähemalt mitte. Hommikusöök ja kohv mõjusid ka väga hästi. Pea ikka valutas. Lõpuks avastasin ühest vannitoast (neid oli vähemalt 4-5 seal majas) valuvaigistid. Võtsin ühe ja tund hiljem teise. Pea ikka valutas. Kuidagi panin riidesse ja natuke meiki näkku ja üritasin käituda normaalselt. Jõudsime Hele tütre majja. Täitsa lõpp! Ma olin niiiii väsinud ja ma olin nii uimane ja vaikne ja tahtsin lihtsalt diivanil pikali heita. Pidime paar tundi oomata viimaste külaliste saabumist enne, kui saime sööma hakata. Siis ma korraga muutusin. Sõime ÜLINÄMMASID asju, jõin vett ja hästi natuke veini ja šampust (mmm...jumaldan šampust). Kõik tsättisid ja tegid nalja. Mina ei rääkinud palju, aga naersin vähemalt, sest mõned ütlesid nii lõbusaid asju või rääkisid naljakaid lugusid. Õhtu lõpus naasesime majja, kus rääkisime juttu oma pool tundi. Teised ei läinud veel magama, aga mina tegin endale tassi rooibose teed ja suikusin unne.
Järgmine hommik ärkasin vara, sest me pidime minema jälle Viive majja, et süüa hommikust. Üks noorpaar ikka veel magas üleval. Ma jõin kohvi ja sõin ühe jogurti. Pakkisin oma asjad ja enamus ajast veetsin tegelikult seda veinist seina küürides. Proovisin isegi küünelaki eemaldajat ja kloori. Õnneks ma sain enamus maha, aga mingi hele laik jäi ikka seinale. Õnneks seina lähedal asub laud ja lauajalg enam-vähem varjab selle laigu ära, aga kunagi ei tea. Mul on nii piinlik, et ma ei rääkinud kellelegi, aga mul oleks veel piinlikum tunnistada KUI purjus ja hooletu ma olin. Samas mu SAT skoorid suckisid räigelt, kuigi on palju ülikoole, kuhu ma saaksin ka nendega ja pealegi...kõik teavad, et ma olen siiski välismaalane ja välismaalaste puhul on standard madalam...aga siiski...ma tahtsin ju Harvardisse minna! Eks näis, mis saab. No, lõpuks ärkasid ka unimütsid üles. Läksime Viive majja, sõime küpsetisi ja jõime teed. Muide, ma olin enne selle naise majas avastanud, et mu arvuti ei tööta. Mu esimene mõte oli "oh no, ma ajasin oma arvuti peale veini ja keerasin selle perse". Ma olin ikka VÄGA SUURES PAANIKAS, sest ma pean ju kandideerima ülikoolidesse ja kõik mu dokumendid on mu arvutis. Lõpuks avastasin, et arvuti töötab, aga ekraan mitte. Eeldasin, et ekraani juhe tuli ülejäänud läpaka küljest lahti. Mainisin seda fakti Helele ja Davidile, kes ütlesid, et võtaksin läpaka nende tütre majja kaasa, sest nende poeg on arvutigeenius. Dean parandaski mu arvuti ära, kuigi see võttis umbes 4 tundi ja vaja oli ka minna poodi ja osta õige kruvikeeraja.
Õhtul hakkasime tagasi New Yorki sõitma. Ööbisime selles Hiltoni hotellis, kus olime varem quesadillasid söönud. Hele ja David jäid kohe magama, aga kui mina üritasin lõpuks magama minna, ei saanud ma seda teha, sest kõrvaltoast kostis vestlust, naeru ja rõõmsat röökimist. Seal oli ikka palju noori inimesi, kes jõid ja vaatasid ilmselgelt football matchi telekast. Siis lõpuks läksid enamus inimesed sealt ära ja hetkeks oli vaikus. Kell oli selleks ajaks mingi 12 või 1 juba. Siis kuulsin naist ja meest rääkimas ja korraga kuulsin selle naise "mõnuoigeid" ja seda, kuidas nende voodi peksis selle seina vastu, kus ma magasin. Ja see nali kestis veel oma tund vähemalt! Ma olin niiiii pettunud selles hotellis ja kõige rohkem muidugi seetõttu, et meid pandi mingite türapeade kõrvale, kes olid liiga isekad ja mällis, et saada aru, et nad peavad vaiksemalt võtma. Samal korrusel oli suur silt: "Please respect other guests, who are resting" või midagi taolist. See silt jäi neil värdjatel ilmselt kahe silma vahele. Ja mis tegi asja hullemaks olid nende ebameeldivad lõunaosariikide aktsendid. Okse. Et nende keppimist mitte kuulda olin sunnitud kuulama kõrvaklappidega muusikat ja palju kõvemini, kui ma seda tavaliselt teen, sest kuulsin ikka seina prõmmimist. Kõik need neli-viis tundi, mis nad mind oma lärmiga piinasid, mõtlesin, kas koputan vastu seina, koputan uksele, helistas reseptsiooni või libistan kirja ukse alt sisse, aga otsustasin, et annan alla. Hommikul enne lahkumist libistasin neile siiski ühe "tänukirja"...ei, ma reaalselt tänasin neid, sarkastiliselt muidugi, kuigi nad on ilmselt nii lollid, et tänase päevani mõtlevad, et mida kurat see kiri nüüd tähendama peab. Ainus lohutus oli enamvähem joodav kohv ning hommikusöök oli väga maitsev (röstsai toorjuustu ja lõhega, tellimuse peale valmistatud omlett enda valitud lisanditega, palju puuvilja ja maasikaid jne.) Siis läksime jälle teele. Sõitsime läbi mingi looduskaitseala. Sõitsime mägedes. Vaade oli super. Õhtust sõime sealsamas, kus paar päeva tagasi lõunat (see mingi ökokohvik kaevurite väikelinnas). New Yorki jõudsime kell miljon. Jõime Helega natuke veini ja siis ma läksin magama, sest järgmine päev pidin ju tööle minema.
Eellugu: Treeningpäevad Macy's olid 21, 22 ja 23 november. Ma juba mainisin, et esimene päev oli katastroof, sest mul oli tuumapohmell. Kaks ülejäänud päeva olid okeid ja ma isegi rääkisin inimestega. Grupp inimesi pandi ühte ruumi, kus olid arvutid ja kassad. Me töötasime nendega. See oli isegi päris lõbus. Viimasel päeval ehk siis teisipäeval olin mures, sest sain teada, et mind oli pandud tööle reedeks. Seda päeva (reede pärast Thanksgivingut) kutsutakse Black Friday'ks ja siis algab kõikides poodides hull jõulueelne allahindlusperiood ja just sel reedel on soodustused kõige suuremad ja enamus inimestel on vaba päev, mistõttu kõik leiavad aega šoppamiseks. Ma ei saanud oma juhatajat (Atyia) kätte sel teisipäeval ning olin väga mures, sest olin juba oma plaanid teinud ja nende kohaselt ei pidanud ma New Yorki naasema enne laupäeva, aga nad tahtsid mind juba reedel tööl näha. Õnneks sain rääkida ühe teise juhatajaga (Vivianna) ning asja korda ajada. Läksin koju magama.
Ärkasime päris vara. Hele ja David läksid tülli, sest David ei aidanud minul ja Helel rasket kandamit autosse tassida. Ta rääkis selle asemel ühe naabrinaisega auto ees ja ootas, et meie, naised, tassiksime kõik autosse. See häiris mindki, sest see meenutas mulle mu isa käitumist, eriti seda, kuidas mu isa mu ema kohtles. Igatahes. Hakkasime sõitma. Teekond North Carolinasse pidi võtma 12 tundi koos kahe 1 tunnise söögipausiga. Sõitsime, rääkisime juttu ja teema. Mina lugesin vahepeal oma õpikuid, pidin nimelt seda väärtuslikku aega kasutama selleks, et õppida oma SAT testide jaoks. Esimese söögipausi tegime mingis imelikus väikeses kaevurikülas. Hele oli internetist avastanud, et seal asub vegan söögikoht. Mina ja Hele võtsime ühe salati kahepeale ja mõlemad eraldi suure kausi tomatisuppi. David lubas endale midagi toekamat. See oli armas väike kohvik, mis asus ühe looduspoe tagasaalis. Seal müüdi millegi pärast ka CD-plaate ja puha. Hele ja David ostsid ühe Dolly Partoni plaadi. Viimast kuulasime hiljem ka autos. Muusika oli hea ja rahulik ning seetõttu ma vajusin natuke ära. Korraga läks pimedaks. Sõitsime ja sõitsime edasi. Siis tegime söögipausi ühes teises väikelinnas, mille nimi on Roanoak (väga võimalik, et kirjapilt on tegelikult teine). Peatusime Hiltoni hotellis ja sõime õhtust. Mul oli kõht ikka lõunasöögist täis, aga Hele pakkus mulle oma quesadillat ja olgem ausad, kes ütleb kana-juustu täistera quesadillast ära?
Sõitsime edasi ja mingisugune...21 või 22 ajal jõudsime kohale. Või noh, me jõudsime nende tütre majja. Seisime nende köögis, tsättisime veits. Seal olid nende tütar Viive, poedgDean ja Viive abikaasa Ben ning Siberi husky Juneau. Siis Viive juhatas meid oma ülemuse majja, sest see oli meie öömaja. See maja on niiiii ilus ja lahe! Omanik on sisekujundaja ja wow...see maja on lihtsalt ülilahe. Mitte uus, modernistlik ega minimalistlik (tänu jumalale), vaid see maja näeb välja nagu mõni suur maja kusagil Toscanas, oma valgete seinte, kõrgete lagede ja ülilaheda sisustusega. Kuigi sisustus ja dekoratsioonid olid isegi Itaalia kohta grandioossed ja ekstravagantsed. Lühidalt kokku võttes: mulle sitaks meeldib see maja. Niisiis. Nüüd jõuame naljaka kohani või vähemalt liigume sinnapoole. Avastasin umbes päev enne reisi, et mu SAT testi tulemused on avaldatud, aga ma polnud leidnud aega neid vaadata. Panin siis läpaka tööle ja wow...ma olin niiiii pettunud.
Mu practice testide tulemused lubasid enamat:
Eeldatavad tulemused:
Reading: 600-650
Writing: 650-730
Math: 580-620
Tegelikud tulemused:
Reading: 570
Writing: 550
Math: 580
Ilmselgelt ma olin väga pettunud ja kurb. Hakkasin niisiin suurtes kogustes punast veini jooma. Tagantjärele mõeldes ei tundu see hea mõttena. Kuid minevikku ei anna muuta, eksole? Jätkame. Hakkasin siis Henryga (see poiss, kellega Hunter College's tuttavaks sain) Skype's rääkima. See nägi välja nii, et ma kuulsin tema häält, aga mina vastasin kirjutades. Mul polnud webcami kaasas ja mu arvuti ei toeta mingisugust tarkvara ja blabla. Nüüd jõuame naljakama osa juurde! Me alustasime mõlemad kirjutades. Ta rääkis mulle endast ja siis ma vastasin talle ja siis oli vaikus mingi hetk...ning siis! Siis ta ütles midagi stiilis: "Oh my god, where have you been for the last five years of my life? No one has ever understood that part of me and you...you just described it better that anyone else before and just with one sentence. I am really shocked right now" ja ta mõtles seda siiralt. Ta oli pikka aega vait ja siis ta jätkas. Ta lihtsalt ütles, kuidas ta tunneb end siin maailmas vahel ja mina küsisin "kas sa mõtled seda ja seda ja seda" ja ta oli lihtsalt sõnatu. Aga niiii lahe, et ta arvab minust nii hästi. Aga ma ei valetanud talle. Absoluutselt mitte. Selle ühe (pika) küsimusega ma pidasin tegelikult silmas oma olukorda ja tundub, et me suudame väga hästi samastuda. Siis tuli see koht, kus tema rääkis mikrofonisse ja mina vastasin kirjalikult. Samal ajal käisin korduvalt allkorrusel oma veiniklaasi täitmas. Rääkisime veel temast ja minust ja nüüd tuleb siis see naljakas koht...ma tean, et ma rääkisin talle Georgist ja sellest sõnumist, aga see on ka kõik, mida ma mäletan. Ma tean, et tema rääkis mulle ühest tüdrukust või isegi mitmest. Ma mäletan, et ta oli päris pahane selle Georgi asja peale ja ta ütles mulle, et ma pole ju üldse paks. Ja ma rääkisin talle buliimiast. Aga ma ei mäleta detaile, sest ma olin ÜLIMÄLLIS. Ma pole kindel, kas kaine peaga oleksin üldse südant puistanud, aga ega ma seda enam tagasi võtta saa. Ja SIIS...ühtäkki ma lajatasin kuidagi käega ja mu veiniklaas lendas vastu seina puruks ja siis killud olid maas ja veini läks seinale ja mu arvuti peale ja maha ja klaasikillud olid igal pool. Ma ei mäleta, kas ütlesin Henryle head aega või mitte. Tean vaid, et lülitasin arvuti välja ning läksin võtsin vannitoast (mul oli oma vannituba) vetsupaberit, et seda laga üles koristada. Siis komberdasin purjus peaga treppidest alla ja otsisin kühvlit ning harja. Harja ma kunagi ei leidnud, aga kühvli leidsin küll. Komberdasin tagasi üles, purupurjus nagu ma olin, ja üritasin vetsupaberi ja kühvliga kõik klaasi ära korjata. Ma püsisin vaevu püsti. See on viimane asi, mida ma mäletan.
Järgmine hetk. Ma ärkan üles. On hommik. Mul on ÜLISITT olla. Mul on külm. Ma olen ikka samades riietes, mis mul eile seljas olid. Mu pea valutab. Üritan püsti tõusta, aga pea hakkab veel rohkem valutama. Silmad valutavad ka. Oi, kui halb on olla. Lähen vannituppa. Vaatan peeglisse ja näen koletist. Mu huuled on sinakaslillad ja mu hambad ka. Ma näen jube sitt välja. Mul on ülihalb olla. Joon vett. Siis tunnen, et sees keerab veits. Üritan oksendada, aga asjata. Ajan näpud kurku. Ja veel ja veel ja veel. Välja tuleb vaid maohappe ja vee segu. Joon veel vett. Oeh, ma suudan vaevu püsti seista. Otsin valuvaigisteid. Vaatan kõik kapid läbi, aga ei leia. Joon veel vett ja siis lähen dušši alla. Veedan vähemalt pool tundi dušši all. Lõpetan külma veega, et end natukenegi üles äratada. Niiiiii halb on olla. Ei mäleta midagi eelmisest õhtust. Komberdan arvuti juurde. Arvuti on maas, vaiba peal. Segadus võtab maad. Sittagi ei mäleta. TUHKAGI. Korraga näen maas klaasikilde. Midagi nagu meenub. Korjan need klaasikillud üles. HOLY SHIT! Seina peal on punane laik, selline piklik ja voolav. OH SHIT! Ma ajasin punast veini seinale ja ei pesnud seda eelmisel ööl maha. Houli mouli...lähen vannituppa, leian mingit vetsupoti puhastusainet, mis sisaldab kloori, ja üritan seina küürida. Pesen veega, pesen vahendiga. See läheb veits heledamaks, aga mitte päris. Siis märkan, et ka põrandal, laual ja isegi vaibal on veiniplekid. Sure ära, ei ole võimalik! Annan endast parima, aga nii raske on pead allapoole tõsta, sest see hakkab tugevamini valutama. Ainus mõte, mis peast läbi käib, on "oli vaja?". Sellest ka facebooki ja blogipostitus. Jeesus Kristus, halasta! Ma ei mäletanud, mis tunne on sellise pohmelli all kannatada...üritan meenutada eelmise õhtu tegemisi. Mäletan, et rääkisin Skype's Henryga, aga MILLEST?? Mina, Georg, buliimia, elu, tema ja mingid tüdrukud. Midagi nagu meenub, aga ikka liiga vähe. Mõtlen, et ehk tegin või ütlesin midagi väga piinlikku. Kas kahjuks või õnneks ei mäleta.
Panen end kuidagi riidesse. Dušš mõjus hästi. Vähemalt ma ei näe purjus välja, kuigi ma tean, et ikka olen. Kõige hullemad pohmellid on need, kui sa oled pohmas, aga samas ikka purjus. Ma ei tea, kas te mõistate mind? Et näost ikka punane ja kuum, mõistus ikka ei seleta ja miski ei funktsioneeri nii nagu kaine peaga. See on ikka teine tunne, kui lihtsalt pohmell. Või võibolla on nii vaid minuga? Olgu, ütlen niipalju, et ma teen vahet sellel, kui ma olen kaine ja mul on ikka halb olla ja sellel, kui ma olen purjus ja mul on halb olla. Ma usun, et teie teete ka, aga kõikidel on erinevad nähud ja puha. No, panin siis riidesse ja mul oli juba natuke parem olla, aga pea ikka lõhkus. Läksin alla, võtsin kohvi ja sõin Hele tehtud putru. Käitusin täiesti normaalselt ja KUI MA POLEKS maininud, et olen pohmas, poleks keegi aru saanud, mu välimuse järgi vähemalt mitte. Hommikusöök ja kohv mõjusid ka väga hästi. Pea ikka valutas. Lõpuks avastasin ühest vannitoast (neid oli vähemalt 4-5 seal majas) valuvaigistid. Võtsin ühe ja tund hiljem teise. Pea ikka valutas. Kuidagi panin riidesse ja natuke meiki näkku ja üritasin käituda normaalselt. Jõudsime Hele tütre majja. Täitsa lõpp! Ma olin niiiii väsinud ja ma olin nii uimane ja vaikne ja tahtsin lihtsalt diivanil pikali heita. Pidime paar tundi oomata viimaste külaliste saabumist enne, kui saime sööma hakata. Siis ma korraga muutusin. Sõime ÜLINÄMMASID asju, jõin vett ja hästi natuke veini ja šampust (mmm...jumaldan šampust). Kõik tsättisid ja tegid nalja. Mina ei rääkinud palju, aga naersin vähemalt, sest mõned ütlesid nii lõbusaid asju või rääkisid naljakaid lugusid. Õhtu lõpus naasesime majja, kus rääkisime juttu oma pool tundi. Teised ei läinud veel magama, aga mina tegin endale tassi rooibose teed ja suikusin unne.
Järgmine hommik ärkasin vara, sest me pidime minema jälle Viive majja, et süüa hommikust. Üks noorpaar ikka veel magas üleval. Ma jõin kohvi ja sõin ühe jogurti. Pakkisin oma asjad ja enamus ajast veetsin tegelikult seda veinist seina küürides. Proovisin isegi küünelaki eemaldajat ja kloori. Õnneks ma sain enamus maha, aga mingi hele laik jäi ikka seinale. Õnneks seina lähedal asub laud ja lauajalg enam-vähem varjab selle laigu ära, aga kunagi ei tea. Mul on nii piinlik, et ma ei rääkinud kellelegi, aga mul oleks veel piinlikum tunnistada KUI purjus ja hooletu ma olin. Samas mu SAT skoorid suckisid räigelt, kuigi on palju ülikoole, kuhu ma saaksin ka nendega ja pealegi...kõik teavad, et ma olen siiski välismaalane ja välismaalaste puhul on standard madalam...aga siiski...ma tahtsin ju Harvardisse minna! Eks näis, mis saab. No, lõpuks ärkasid ka unimütsid üles. Läksime Viive majja, sõime küpsetisi ja jõime teed. Muide, ma olin enne selle naise majas avastanud, et mu arvuti ei tööta. Mu esimene mõte oli "oh no, ma ajasin oma arvuti peale veini ja keerasin selle perse". Ma olin ikka VÄGA SUURES PAANIKAS, sest ma pean ju kandideerima ülikoolidesse ja kõik mu dokumendid on mu arvutis. Lõpuks avastasin, et arvuti töötab, aga ekraan mitte. Eeldasin, et ekraani juhe tuli ülejäänud läpaka küljest lahti. Mainisin seda fakti Helele ja Davidile, kes ütlesid, et võtaksin läpaka nende tütre majja kaasa, sest nende poeg on arvutigeenius. Dean parandaski mu arvuti ära, kuigi see võttis umbes 4 tundi ja vaja oli ka minna poodi ja osta õige kruvikeeraja.
Õhtul hakkasime tagasi New Yorki sõitma. Ööbisime selles Hiltoni hotellis, kus olime varem quesadillasid söönud. Hele ja David jäid kohe magama, aga kui mina üritasin lõpuks magama minna, ei saanud ma seda teha, sest kõrvaltoast kostis vestlust, naeru ja rõõmsat röökimist. Seal oli ikka palju noori inimesi, kes jõid ja vaatasid ilmselgelt football matchi telekast. Siis lõpuks läksid enamus inimesed sealt ära ja hetkeks oli vaikus. Kell oli selleks ajaks mingi 12 või 1 juba. Siis kuulsin naist ja meest rääkimas ja korraga kuulsin selle naise "mõnuoigeid" ja seda, kuidas nende voodi peksis selle seina vastu, kus ma magasin. Ja see nali kestis veel oma tund vähemalt! Ma olin niiiii pettunud selles hotellis ja kõige rohkem muidugi seetõttu, et meid pandi mingite türapeade kõrvale, kes olid liiga isekad ja mällis, et saada aru, et nad peavad vaiksemalt võtma. Samal korrusel oli suur silt: "Please respect other guests, who are resting" või midagi taolist. See silt jäi neil värdjatel ilmselt kahe silma vahele. Ja mis tegi asja hullemaks olid nende ebameeldivad lõunaosariikide aktsendid. Okse. Et nende keppimist mitte kuulda olin sunnitud kuulama kõrvaklappidega muusikat ja palju kõvemini, kui ma seda tavaliselt teen, sest kuulsin ikka seina prõmmimist. Kõik need neli-viis tundi, mis nad mind oma lärmiga piinasid, mõtlesin, kas koputan vastu seina, koputan uksele, helistas reseptsiooni või libistan kirja ukse alt sisse, aga otsustasin, et annan alla. Hommikul enne lahkumist libistasin neile siiski ühe "tänukirja"...ei, ma reaalselt tänasin neid, sarkastiliselt muidugi, kuigi nad on ilmselt nii lollid, et tänase päevani mõtlevad, et mida kurat see kiri nüüd tähendama peab. Ainus lohutus oli enamvähem joodav kohv ning hommikusöök oli väga maitsev (röstsai toorjuustu ja lõhega, tellimuse peale valmistatud omlett enda valitud lisanditega, palju puuvilja ja maasikaid jne.) Siis läksime jälle teele. Sõitsime läbi mingi looduskaitseala. Sõitsime mägedes. Vaade oli super. Õhtust sõime sealsamas, kus paar päeva tagasi lõunat (see mingi ökokohvik kaevurite väikelinnas). New Yorki jõudsime kell miljon. Jõime Helega natuke veini ja siis ma läksin magama, sest järgmine päev pidin ju tööle minema.
Subscribe to:
Posts (Atom)