Reisiplaan

31.märts - New Yorgist sõidan bussiga Torontosse

15.aprill - Torontost lendan Reykjavikki

18.aprill - Reykjavikist lendan Helsingisse

18.aprill - Helsingist sõidan laevaga Tallinnasse

Odüsseia lõppfaas on lähedal

Te ei kujuta raha eest ka ette, kui hea elu mul siin Ameerikas on. Mul on kodu, oma tuba, oma vannituba, kõikvõimalikud söögid-joogid, raha, ja mis kõige tähtsam - pere. Viimaseid on lausa kolm. Mul on mu esimene pere ehk siis Hele ja David ning nende lapsed ja nende kassid; siis on ema nõbu Shirley ja tema mees ning nende loomad; ja kõige tipuks, kirsiks koogil on mu eesti pere, kes on ühtlasi mu tööandjad ja nendeks on Kadri, Arho, Alex, Anoushka ja mu südamesõbranna - koer Mia. Kõik on mulle teinud igasuguseid kinke lahkumise puhul ja pakkunud viimseid õhtusööke nii kodus kui restoranis. Jah, mu elu siin mandril on täiesti fantastiline. Ainult sõbrad ja valedokument on puudu, haha. Jeesus Kristus, kuidas ma ülde ei taha lahkuda! Samas pean, sest tean, et lahkun juba jälle augustis, seekord aga selleks, et minna ülikooli. MIKS on maailmas nii palju toredaid kohti ja häid inimesi? Tänu sellele pean alati kellegi maha jätma ja ma üldse ei taha seda teha. Oeh...Kusjuures, ma tean, et üks põhjus, miks ma vähemalt sellele "reisil" New Yorki nii kiindunud olen, on kindlasti süüdi inimesed. Nagu keegi on öelnud: "It's not the place you are in, it's the company you keep". Tõsi ta on. Inimesed loovad mälestusi, mitte kohad. See teooria räägib küll mu arheoloogia karjäärile veits vastu, aga samas mitte, sest inimesed on loonud kõik need linnad, mida mina tahan välja kaevata ja mis on minu jaoks erilised. Deem...ma hakkan USA ja just New Yorki tohutult taga igatsema. Nii palju kohe, et nutan ilmselt ämbritäie. Ma ei tohi mõelda nii, et enam kunagi ei naase ega ei näe neid inimesi! Muidugi näen ja naasen ja teen kõike, kui vaid tahtejõudu on ja olgem ausad, seda mul on, vähemalt nüüd kindlasti.

NB! Mainin siis üht hiljutist nalja.

Meil oli just peaaegu nädal aega maja puupüsti täis. Nimelt oli meil palju külalisi, sealhulgas lapsi. Üks päev läksime jälle rongiga linna. Vanemad istusid vasakul pool rongi, lapsed (ja mina) aga paremalpool. Lapsed mängisid jälle seda "Kes teab Raija kohta kõige rohkem?" mängu. Alexandra küsis Johannese käest: "Aga kas sina tead, kelleks Raija tahab saada?" Johannese asemel vastas 7-aastane Emma: "Jah, Raijast saab arholoog!" Ma hakkasin niimoodi naerma, sest Arho on pereisa ja mu tööandja nimi. Ma tegin siis ise nalja ja rääkisin, et sellepärast ma nende pere heaks tööle hakkasingi - minu eesmärk oli Arhot uurida ja analüüsida, sest tema on minu kursusetöö. Paar päeva tegime arholoogia nalju. See oli ikka meganaljakas. Oeh, jah....hakkan oma pere niiiiiiii väga igatsema. Armastan neid megapalju (L). Vaene Alex. Ma olin ju ta ainus sõber Ameerikas. Ja vaene Mia. Kes temaga nüüd kolm korda päevas pikkadel jalutuskäikudel (30-60 minutit) käib? Ja vaene Kadri. Kes nüüd nõusid peseb ja Anoushkat hoiab, kui tal on vaja tööd teha või välja minna? Ja vaene Arho. Kes teda nüüd analüüsib? :D

Ma olen ikka õnnega koos ja sellega ma pean silmas seda, et ma olen sündinud nii hea ja toreda ja meeldiva inimesena. Vastasel juhul ei oleks teised mu vastu nii kenad ja ma ei kohtaks inimesi, kellele ma meeldin või kes mind kohe omaks võtavad. Ma olen täiesti veendunud, et my personality has something to do with it. Sest olgem ausad, mul on elus ikka päris palju sitta juhtunud. See Ameerika-Kanada reis on aga üks parimaid asju, mis on kunagi mu elus juhtunud. Ma tean, et mu pere ja sõbrad igatsevad mind, aga uskuge, kui ütlen, et ma tulen palju parema Raijana tagasi.

Nukker

Ma ei ole saanud kolme kooli, kuhu oleksin tahtnud. ERITI oleksin aga tahtnud Boston Universitysse. Ma läksin selle kooli pärast Bostonisse!!! Sõitsin 4 tundi bussiga ja ööbisin suvalise inimese juures ja see nali läks mulle maksma paar tuhat krooni...aga ei saanud sisse. Niiii haige. Olen kurb. Õnneks sain Bryn Mawri, mis on ülihea kool, aga kuhu ma ei taha minna, sest see on all-girl school ja Arho kutsub seda mõnitades lesbikooliks. Rääkis üks päev kõikidele: "Tahate kuulda uudist? Raija sai sinna lesbikooli sisse!" Hahaha. Aga jah...vastik Boston! Saate aru, ma olin täiesti veendunud, et kui mujale ei saa, siis sinna saan ikka. Ma käisin kohal, I left quite an impression to the admissions personnel, sain nende isiklikud emailid (kuigi ma kunagi ei kirjutanud neile ja see ehk oligi mu viga), saatsin neile toredaid ja häid esseesid. Kõik oli tip-top, vinks-vonks, õigeaegselt ja puha. Aga ei midagi. Niii kurb olen. Mulle üldse ei meeldi, kui mulle öeldakse "ei" ja kui ma ei saa seda, mida tahan JA mida ma olen ära teeninud. Oeh, jah. Nüüd te vist saate aru, miks ma pidin 16 kooli kandideerima. Nii paljud ju ei võta mind vastu. Mis siis, kui oleksin kandideerinud ainult neisse, kuhu TÕESTI tahan? Ma oleks saanud ehk ühte sisse. "Ühest ülikoolist piisab" ütleks enamus, aga mina tahan, et mul oleks mingisugune valik ja et see valik oleks selline, mille mina tõepoolest olen teinud, pikalt kaalutledes ja et ma oleksin sellega rahul. 

Koolid, mis pole veel vastanud: Harvard, Brown, Michigan, Wisconsin La-Crosse, Durham, Mercyhurst.

Hetkeseis:

JAH - 6

EI - 4

GAAAKDBJKDILJDÖLAMDNAJDBLAD. Laske mind maha :D

Ja juba neljapäeva varahommikul lahkun Ameerika Ühendriikidest. I can't believe it. Hakkan kõiki ja kõike taga igatsema. New York (L)

:(

Rest in peace, Elizabeth Taylor.

Blame Canada

Mõelda vaid, et juba 31.märtsil lahkun Ameerika Ühendriikidest, et minna koju. Haha, ei tegelt lähen Kanadasse, aga eks see ole ka omamoodi kodu, sest seal on ju Aleks.

Tasapisi koidab tulevik

Nonii, veel üks kool ütles EI. See oli Dickinson ehk siis see kool, kus arheoloogia laboratoorium asub sööklas nagu Kiku pointed out. Ma ei sure mure kätte ära, aga natuke nõme, et ma sinna ei saanud. Ma tahaks ikka veel mõnda kooli sisse saada, eriti arvestades, kui palju aega, vaeva ja raha ma nende USA koolide peale kulutanud olen.

Praegu on siis:
JAH - 5
EI - 2

Nine more schools to go. Wish me luck! Especially when it comes to Harvard, Brown, Boston and Michigan. Browni vastuse saan 30.märtsil. :O:O

Mis muud, kui kivi kotti ja quiche talla alla.

Jubilee!

Nii lahe, et eelmine postitus oli minu kahesajas. Khihi.

Life is grand

Pean mainima, et olen paaris päris huvitavas kohas käinud ja paari päris huvitavat asja näinud. Drag baar Lips, trendikas Harlemi neegrite baar/restoran Red Rooster, suusakuurortid Vermontis, Korea barbeque, Ameerika Eesti suursaadiku erakorter, oma ema vanemate haud ja Bowery Ballroom on vaid väike, kuid kõige meeldejäävam osa neist. Lisaks käisin ka Eesti Majas kuulamas Maarja-Liis Ilusa kontserti ja istusin ta boyfriendi Frediga ühes lauas ning vestlesime (tema tädi on nimelt väliseestlane ja tema kaudu sattusime suhtlema). Tegime Maarjaga pilti (ta hoidis mul ümbert kinni). Kusjuures, Maarja meenutas mulle väga minu Maarjat. Tema laulmisstiil ja žestid, tema riietus ja jutuvestmisviis. Minu Maarja on küll ilusam ja pikem, aga nad on muidu väga sarnased. Ma muutusin kontserdi ajal nii kurvaks, sest mulle meenus, kuidas (minu) Maarja kunagi laulis. Täpselt sama hästi nagu Maarja-Liis Ilus ja see on suur kompliment. Niiiii kahju on, et Maarja ei laula enam. Minu meelest ei tohiks inimesed kunagi oma andeid unarusse jätta. Samamoodi ei kavatse mina kunagi lõpetada kirjutamist. See tuleb ju mul lihtsalt liiga kuradi hästi välja.

Ilmselgelt saate aru, et päris palju on vahepeal juhtunud. Ma ei jõua kahjuks kõikide puhul detailidesse laskuda, aga mainin ühe viimase aja seiga ära:

Läksime Kadriga pärast kõhutantsu Bowery Ballroomi. See on üks kuulus klubi/lounge/baar/kontserdiruum Sohos, kus on kunagi algusaegadel esinenud ka The Rolling Stones. Olin internetist ostnud piletid ühele kontserdile, kus pidid esinema kolm mulle tundmatut, kuid youtube andmetel (vaatasin videoid) toredat bändi. Nendeks olid Holiday Shores, La Sera, Tennis. Kohale jõudes ootasid meid ukse ees kaks mustanahalist suurt kappi. Nad küsisid meie käest midagi, aga me ei saanud aru ja kõndisime edasi ukse poole. Siis ma poole kõrvaga kuulsin, et nad küsisid inimeste käest: "Are you drinking alcohol tonight?" ja need, kes vastasid "Yes", said mingid hallid käepaelad. Dokumente ei küsitud ega midagi. Läksima ja sebisime endale ka igaks juhuks need paelad. Mul oli teooria, et kui need on käes, siis baarist ka dokki ei küsita. Mu teooria osutus sulaselgeks tõeks.

Sisenesime. Esimesel korrusel oli ülistiilne lounge diivanite ja peeglitega ning selle keskel uhke baar. Seal oli ka riietehoid ja pangaautomaat (jah, baaris sees oli pangaautomaat). Teisel korrusel oli väike saal lava ja põrandaga. Muusika oli super, eriti Holiday Shores. See bänd oli ka ainus all-boy band ja kõik bändiliikmed olid sellised nunnud, natuke nohiklikud, kaheksakümnendate kampsunites poisid. Ühesõnaga: Mariale meeldiks.

Teised bändid olid ka head, aga nende lauljad olid naised ja mina eelistan meeslauljaid, šovinist nagu ma olen. Seal peol oli NIIIII palju kuumi mehi. Üldse oli stiilseid valgeid inimesi. Rõhutasin sõna "valge", sest enamus stiilsed inimesed New Yorgis on mustanahalised, välja arvatud inimesed, kes elavad Village's, Sohos ja Nohos (tegu on üldjuhul NYU õpilastega). Enamus ilusatest noormeestest olid hõivatud, aga üks hetk nägin enda kõrval üht, kes polnud. Ta nägi välja nagu ennasttäis, ülbe preppy boy (selline rikkurite laps, kes õpib Harvardis ainult seetõttu, et ta vanematel on piisavalt pappi) ja samas ta oli üliilus ja kuum ja nägi välja nagu mõni Hollywoodi näitleja. Teisisõnu ta jäi mulle silma. Mina tantsisin...AINSANA TERVES RUUMIS. Ma kogu aeg mõtlesin, et kuidas on võimalik, et keegi ei tantsi?? Mind lihtsalt kiskus see muusika tantsima. Ma ei teinud seda vabatahtlikult. Muusika kutsus mind, sundis mind, pani mu tantsima. Teised õõtsusid parimal juhul. Pärast 1-2 õlle õõtsusid nad veits rohkem, aga tantsuni asi kunagi ei jõudnud.

Kümme sekundit pärast seda, kui Kadri läks vetsu, hakkas see kuum ülbe-preppy-Hollywood poiss minuga rääkima. Ta tõi mingi ettekäände, et seda teha (ütles vist midagi bändi kohta, ma ei mäletagi täpselt). Lõppkokkuvõttes rääkisime päris palju. Ma terve aja mõtlesin, et kuhu Kadri kadus. Otsisin teda ruumist, aga kunagi ei leidnud. Kartsin, et ehk tal oli joogist nii halb, et läks minema. Unustasin varsti oma mure ja rääkisin oma ilusa poisiga. Ta lõhnas sigarettide ja nätsu järele. Ilmselgelt suitsetaja, but that's just how I like my men. Täiega tore oli. Ta umbes miljon korda mainis, et me võiksime minna järgmine nädal Brooklynisse mingile kontserdile (ta saab töö kaudu tasuta pileteid).

Lõpuks nägin Kadrit. Ta lehvitas mulle ühe teise kuuma tüübi selja tagant. Läksin ta juurde ja ta rääkis, et kui ta tuli vetsust tagasi, siis ta nägi, et mina tsätin selle tüübiga ja ta ei tahtnud tulla sinna nagu mingi ema või viies ratas vankri all ning seetõttu ta peitis end selle ilusa PIKA tüübi taha, et ma ei näeks teda. Niiii armas. Siis ta ütles, et peame kohe minema, et jõuaksime oma rongile. Lahkusin rutates natuke enne kahteteist just nagu Tuhkatriinu. See tüüp, kelle nimi oli (uskuge või mitte) Stanton, tahtis mulle jooki välja teha, aga just siis mainisin, et pean lahkuma. Ta võttis telefoni välja, et mu numbrit küsida. Andsin. Lahkusime. Jõudsime päris hilja ja veits purjus peaga koju. Niiiiiii supermegalahe õhtu oli! Stanton saatis mulle veel sõnumi ka.

Järgmine päev avastasin, et sain Hunterisse sisse. Saatsin kohe Stantonile sõnumi (sest Jon ei viitsi muga viimasel ajal vist suhelda ja me olime just eelmine õhtu sellest Stantoniga rääkinud). Ta ütles, et peame minema tähistama.

Nii...see oli kaks nädalat tagasi. Ma pole rohkem kuulnud temast. Mõtlesin, et ehk ta on nii häbelik. Seal ka kogus julgust, et muga rääkida. Ma algul arvasin, et ta ei võtagi mu numbrit, et pean umbes ise ütlema selle talle ja ennast peale suruma. Ma ei oska tõesti öelda. Ta ei tundunud väga häbelik, aga samas veits oli. Ma ei tea, kas saate aru, mida ma silmas pean. Samas mu telefoni krediit sai paar päeva tagasi otsa ja ma pean uut ostma, aga KUI TÕENÄOLINE ON, et ta viimase kolme päeva jooksul otsustas, et on lõpuks aeg ühendust võtta? Niiiiii tahtsin temaga välja minna. Ta oli nii tore ja nii lahe ja niiiiiiiiiiiiiiii kuum. Pikk, keskmiste pruunide juuste, siniste või roheliste silmadega, ideaalse ninaga ja lihtsalt kuum. HOT HOT HOT HOT HOT.


MIKS MUL KUNAGI EI VEA??? JUMALAD, PALUN ANDKE MULLE KA VEIDI ARMASTUST. PALUN. MA OLEN SELLE ÄRA TEENINUD. KINDLASTI OLEN.

Aljuu!

Tšau, sõbrad! Kerige alla paar postitust kuni näete üht nimega "Püha kolmainsus...". See on üks pikem postitus, kus käsitlen kolme sündmust, mis leidsid aset jaanuaris. Kahjuks olen olnud nii busy töö, kooli ja muuga, mistõttu leian harva aega või energiat kirjutamiseks. Kohe kirjutan veel tšut-tšut ja siis lähen magama. Alustage lugemist aga altpoolt!

By the way...Happy St.Patrick's day!