No, eile oli Maria ja Kätlini ärasaatmispidu. See oli huvitav, aga minu jaoks mitte just nii põnev, sest ma olin täiesti kaine ja ma ei mingelinud väga. Samas Annaga oli ülihuvitav rääkida, kuulsin nii palju uusi asju jne. Täna käisin Mariat lennujaamas ära saatmas. Mul tulid pisarad silma, kui ta check-in'is seisis, sel hetkel jõudis mulle alles kohale meid kõiki eesootav lahkuminek. No muidugi ma tean, et me kohtume veel, ma isegi ei kahtle selles. Kuid ikka on raske elada nii, et ma ei näe oma sõbra nägu, kui räägin talle mingi toreda uudise või et pole kedagi, kellega õllepudeleid kokku lüüa, kui olen tujust ära ja tahan oma murede eest põgeneda. Sellised pisikesed asjad on need, mis häirivad. Aga ma ei ole kurb, ega pettunud ega midagi. Elu on kohati kohutav, aga ka kohati imeline. Elus lihtsalt juhtub palju ja ootamatut ja planeeritut, aga ma olen väga õnnelik, et olen kõikide nende ootamatute ja planeeritute sündmuste juures suutnud endale nii head ja lojaalsed sõbrad leida.
Muudel teemadel...ma nagu tahtsin, aga samas ei tahtnud korraldada mingit sünnipäeva/lahkumispidu, aga päeva oli raske valida, sest see pidi sobima kõigile. 11. september oleks olnud ideaalne, aga siis otsustasid Maarja ja Karin samal päeval (11 ehk laupäev) korraldada sünnipäevapeod ja ma tahtsin, et minu omale tuleks KA inimesi ja et Maarja saaks tulla jne. Nii palju jamamist. Mul on kopp nii ees sellest. Lõpuks tundus, et leidsin sobiva lahenduse või isegi kaks, aga siis ema hakkas huijama ja lõpuks pani veto peale, sest "sa kogu aeg ainult jooksed enda sõprade järgi ja miks sa elad nende elu, ela parem oma elu ja miks sa pead neile kogu aeg välja tegema ja ainult nende pärast minema linna ja sõbrad on mõttetud ja mina olen sinu ema ja mina olen maailma naba ja sa pead mind elu lõpuni teenima, sest mina sünnitasin su ja sina oled minu ori, mitte oma sõprade oma, nemad ei ole sinu jaoks olulised, ainult sinu perekond on, meie oleme need, kes hoolivad, mina maksan sinu arveid, mitte sinu sõbrad, sul ei ole neid vaja ja blablablabla....". Et jah. Te vist mõistate, et mul läks tuju nii ära, et ma otsustasin, et ei teegi midagi, selleks, et mu ema oleks rahul. Viimast korda elus teen ma midagi sellepärast, et tema tahab. Las ta saab selle viimase asja. Aga siis aitab. Igaveseks. Ma ei ole tema teener ega ori. Edaspidi ei ela ma oma sõprade ega tema elu, ainult enda oma.
Hahaha, see kõik kõlas nagu ma oleksin ÜLIVIHANE ja pissed off ja umbes loobin asju oma toas. Ei, ma olen prageu väga rahulik. Enne ajas küll nutma, aga samas see motiveeris mind kohe oma kohvrit pakkima, et nädalavahetusel oleks rohkem vaba aega.
Pean nüüd minema ema pead pesema, sest ta sundis mind oma juukseid blondeerima.
Tsaudo!
Muudel teemadel...ma nagu tahtsin, aga samas ei tahtnud korraldada mingit sünnipäeva/lahkumispidu, aga päeva oli raske valida, sest see pidi sobima kõigile. 11. september oleks olnud ideaalne, aga siis otsustasid Maarja ja Karin samal päeval (11 ehk laupäev) korraldada sünnipäevapeod ja ma tahtsin, et minu omale tuleks KA inimesi ja et Maarja saaks tulla jne. Nii palju jamamist. Mul on kopp nii ees sellest. Lõpuks tundus, et leidsin sobiva lahenduse või isegi kaks, aga siis ema hakkas huijama ja lõpuks pani veto peale, sest "sa kogu aeg ainult jooksed enda sõprade järgi ja miks sa elad nende elu, ela parem oma elu ja miks sa pead neile kogu aeg välja tegema ja ainult nende pärast minema linna ja sõbrad on mõttetud ja mina olen sinu ema ja mina olen maailma naba ja sa pead mind elu lõpuni teenima, sest mina sünnitasin su ja sina oled minu ori, mitte oma sõprade oma, nemad ei ole sinu jaoks olulised, ainult sinu perekond on, meie oleme need, kes hoolivad, mina maksan sinu arveid, mitte sinu sõbrad, sul ei ole neid vaja ja blablablabla....". Et jah. Te vist mõistate, et mul läks tuju nii ära, et ma otsustasin, et ei teegi midagi, selleks, et mu ema oleks rahul. Viimast korda elus teen ma midagi sellepärast, et tema tahab. Las ta saab selle viimase asja. Aga siis aitab. Igaveseks. Ma ei ole tema teener ega ori. Edaspidi ei ela ma oma sõprade ega tema elu, ainult enda oma.
Hahaha, see kõik kõlas nagu ma oleksin ÜLIVIHANE ja pissed off ja umbes loobin asju oma toas. Ei, ma olen prageu väga rahulik. Enne ajas küll nutma, aga samas see motiveeris mind kohe oma kohvrit pakkima, et nädalavahetusel oleks rohkem vaba aega.
Pean nüüd minema ema pead pesema, sest ta sundis mind oma juukseid blondeerima.
Tsaudo!
No comments:
Post a Comment