Amen

Laupäeval ma ei teinud väga palju, aga umbes tund aega avastasin üht parki. See on PALJU ilusam, kui Central Park. Teine punkt selle kasuks on, et seal käib vähem rahvast. Kolmas punkt selle pargi kasuks on kaugus meie majast ehk siis vaid 5-minutiline jalutuskäik. Fantast.

Pühapäeval ehk siis täna jalutasin väga palju. Käisin kirikus koos Hele ja Davidiga, osalesin jumalateenistusel ja see oli väga tore. Uskuge või mitte. Ja ma hakkasin kogu aeg nutma. Ma ei tea, miks, aga need lood ja need laulud ja see, et Hele ütles, et jumalat tuleks tänada heade sõprade eest ja võimaluse eest nendega taasühineda (ta rääkis sellest, et on õnnelik, et ta kunagise parima sõbranna tütar saadeti ta juurde, sest see meenutab nii palju toredaid aegu). Mulle tundub, et mu emal ja Helel oli sarnane suhe nagu mul on Maarjaga - varajasest lapsepõlvest saati ja kohati selline õe-suhe. Mul on niiii kahju, et nad enam ei suhtle. Nende sõprus hakkas tasapisi hääbuma, kui mu ema Kanadasse kolis ja nad mõlemad ülikooli läksid (mu ema siis Kanadasse ja Hele New Yorki). Kas tuled tuttav ette? Võibolla te nüüd mõistate natuke paremini, et ka mina kardan, eriti, kuna ma olen kahjuks (vahel ka õnneks) väga oma ema moodi. Kõik, keda ta "maha jättis" üritasid temaga kontakti hoida, aga ta kadus aeglaselt, aga sujuvalt silmapiirilt. Ma tunnen ennast liiga hästi ja seetõttu tean, et minul on vaja sõpru, kes näeks rohkem vaeva, kui tema sõbrad, kes nägid niigi vaeva. Ma ei tea, mis värk sellega on, aga meie peres on kõik sellised, et nad hoolivad, selles pole mingit kahtlust, aga nad kas ei viitsi või tunnevad, et ei suuda enam mingi hetk välismaailmaga suhelda ja oma kiindumust näidata. Leian, et see nõiaring tuleb lõplikult hävitada, sest uhkus (selle üle, et üksi saadakse hästi hakkama) ei saa kaaluda üles heaolu ja armastust. Mul on tõesti kahju, et mu ema on pidanud elu aeg kannatama rohkem, kui peaaegu ükski teine inimhing, aga elu peab minema edasi ja kõigest peab üle saama. Kui inimene ei ole võimeline millestki üle saama või olema, siis ta võib sama hästi surra, sest selline elu ei ole väärt seda, et teda eluks nimetada. Nii lihtsalt on. Kuid see selleks.

Mul õnnestus täna käia ka American Museum of Natural History's, mis ei olnud tegelikult see muuseum, kuhu ma tahtsin minna, sest ma tahan minna tagasi sinna, kus ma olen varem käinud ja kus on ka muumiaid (täna selgus, et see on the Metropolitan Museum nagu ma mõnda aega kahtlustasin). Ega see muuseum ka halb olnud, aga ma oleksin hea meelega kaks korrust vahele jätnud ja käinud ainult neljandal dinosauruseid ja siis esimesel erinevaid indiaanihõime (Põhja-Ameerikast kuni Lõuna-Ameerika lõunatipuni välja) vaatama ning muidugi mõista nillinud seda hiiglaslikku väärismetallide ja juveelide kogu (OMG, ma olen nüüd suur opaalide fänn!). Pealegi ma otsisin pool tundi WCd ja tund aega väljapääsu. Kurat neid suuri muuseume oma miljoni korruse, labürindilaadsete saalide ja tuhande EXIT sildiga, kuigi päriselt eksisteerib vaid KAKS väljapääsu. Mida silte iga paganama ukse kohal? Aga olgu, sain tervelt välja ja sain oma esimese rämpstoidu siinoleku ajal ehk siis väike (meie mail ütleks kas keskmine või isegi suur) Starbucksi Caramel Frappuccino vahukoorega. Jalutasin palju linna peal, nägin Trump Toweri kuldset hiilgust ja läksin metrooga Greenwich Village'sse, kus mu ema käis, kui ta noor oli ja kuulas kuulsaid bände nagu The Beatles ja Rolling Stones.

Ega mul polegi rohkem lisada. Btw, siin kestab pidu ainult neljani hommikul. Pole ühtegi (legaalset) baari või klubi, mis pärast seda avatud oleks. Americans just don't know how to party. Naljakas, et nad ei joo (alkoholi) pooltki nii palju kui meie, aga ometi ei ela nad kauem ega ole tervemad ega midagi. Taaskord jõuame selle juurde:

Jumal kaitseb joodikuid!
Amen