Surmatunne

eks näis millal ma tulen
kui ma tulen
kas ma elan
kas ma suren

Ei viitsi enam. Lihsalt ei viitsi. Tegelt ka. Reede oli megafun kuni mingi hetkeni, kui ma korraga tundsin, et tahaks üht teatud inimest lihtsalt lüüa (not you, Silja). Jaa..Silja ja Helen ja kõik olid nii toredad. Kuigi kõik jälle mõnitasid mind, et ma olen purjus..aga no palun..kuidas siis sellisel õhtul kaine olla, eriti kui Anton pani meie tee sisse salaja räigelt viina. Haha. Halb inimene. Igatahes. Jah. Eks ole kõik siiski okei ja ma saan ju vist arheoloogi juurde praktikale (nagu ma olen vist juba maininud) ja kool on nii enamvähem okei ja mulle uus tüdruk õpetas eile, kuidas lauas veinipudelit avada tuleb. Aga ma ei jaksa. Ma lihtsalt ei jaksa. Praegu ka haige, ei käinud koolis (teine päev selle õppeaasta jooksul hetkeseisuga). Ja siin ma nüüd istun jälle, Prismas, juues teed ja tehes kodutööd. Enne rääkisin Anna ja Mariaga msnis. ANNAGA! Ma kartsin, et ta suri ära vahepeal, aga ei, kõik on korras. Tal on juba vähem kui kahe nädalaga juhtunud väga palju põnevat seal Inglismaal. Sheerisime natuke gossipit, aga mitte piisavalt. Seda annab parandada (järgmine kord siis lihtsalt topeltkogus).

Aga olgu, ma jätkan nüüd oma õpinguid. Ühiskonna arutlus. OKSE. OKSE. OKSE.