Kirjand

Kunst meenutab meile igavesi väärtusi

Vana-Kreeka arst Hippokrates kirjutas kunagi:“Ars longa, vita brevis“ ehk otsetõlkes „kunst pikk, elu lühike“. Seda tsitaati saab tõlgendada mitmeti, kuigi kõik variandid väidavad üht – kunsti eluiga on pikem kui inimese (kunsti looja) oma. Kunstnik on ja jääb alati teisejärguliseks, kuid loome elab jõudsalt edasi tänu publiku ja tarbija olemasolule. Miks aga ühiskond tahab ja vajab kõike seda loomingut? Kunstiobjektid äratavad inimeses sentimentaalsuse. Mälestuste uks avaneb ja tuletab meelde kõige olulisemat - igavesi väärtusi.

Inimene on loomult religioosne. See fakt seletab, miks ta on aastatuhandeid üritanud välja selgitada oma eksistentsi põhjust. Kui seletus on osutunud kas liiga keeruliseks või liiga lihtsaks, siis on näidatud näpuga kujuteldavate jõudude (nn. jumalate) poole. Homo sapiens on olnud ka piisavalt kaval, et õhuga rääkimise asemel luua oma loojatest materiaalsed figuurid. Kõige tavalisemad on muidugi erinevad maalid jumalustest ja maailma loomisest. Michelangelo maalis Sixtuse kabelisse väga võimsa kujutuse kristlikust maailmapildist ja jumalast. See vaatepilt võtab sõnatuks ka kõige mitteusklikumad isikud. Usk ja kunst on alati olnud lähedalt seotud, sest nad mõlemad suudavad inimestes esile kutsuda väga tugevaid emotsioone. Kuna ka tänapäeva teadusühiskonnas kardavad inimesed surma, siis selle surmahirmu vähendamiseks üritatakse uskuda millesegi, mis on tugevam ning kõrgem kui teadus. Isegi paljud mitteusklikud kannavad kaelas risti, mis on musternäidis kristlikust kunstist. Nii tavaline ja tihti tagasihoidlik ehe, aga tema tähendus kandjale võib olla palju suurem, kui välja paistab.

14.sajandil algas Itaalias uus ja väga tähendusrikas ajajärk, mis muutis eurooplaste maailmapildi igaveseks. Sündmuseks oli renessanss ehk taassünd. Itaallased hakkasid pöörama rohkem tähelepanu vapustavale antiikarhitektuurile, mis neid ümbritses. Vanakreeklased-ja roomlased olid tollel ajal sattunud põlatute ja jumalateotajate nimekirja, kuna olid paganad. Kui hakati aga lähemalt uurima antiikaja arhitektuuri, kirjandust ja tarbekunsti, avastati, et paganlusele vaatamata oli tegu kõrgelt haritud kultuuriga. Inimestel oli kõrini kirikust ja tolle võimust. Nad tahtsid muutust, nad tahtsid üle pika aja mõelda oma peaga. Ilmalik elu hakkas taas domineerima. Giovanni Boccaccio kirjeldas oma teoses „Dekameron“ väga täpselt tolle aja ilmalikku ühiskonda koos selle pahede ja voorustega. Parim näide on ilmselt peatükk, kus ta rääkis mehest, kes oma surivoodil valetas preestrile näkku. See näitab, kuidas suhtumine kirikusse oli äkitselt muutunud. Varem oleks autor sellise raamatu avaldamise pärast vangistatud või lausa hukatud. Renessanssajal muutus aga kõik. Individuaalsus tõusis pjedestaalile ja on tänapäevani kõrges hinnas. Õigus omada isiklikku arvamust on väärtus, mida ei saa ja ei tohi kelleltki ära võtta.

Alates Prantsuse revolutsioonist on vabadus omistanud täiesti uue tähenduse. See mõiste on saanud inimestele ja eriti rahvustele väga oluliseks. On isiklik vabadus ja natuke suuremat tähelepanu saav rahvuslik vabadus. Viimane on inspireerinud paljusid kunstnikke looma tähendusrikkaid mälestusmärke. Kuulsaimad näited on kindlasti Triumfikaar Pariisis ja Vabadussamas New Yorgis. Ka Eestis on nüüd monument meenutamaks elanikele esivanemate võitlusi ja rahva teekonda omaenda riigi loomisel. Eesti Vabadussammas kõrgub äsja renoveeritud Vabaduse väljakul. Päeval kergelt robustne, aga öösel mänglev ja väriline. Ta on seal meenutamaks eestlastele üht tähtsaimat väärtust – vabadust.

Kõige olulisem väärtus, milleks inimesel on õigus, on armastus. Igaüks väljendab seda omal moel. Tihti armastatakse kinkida oma kallimale mõni meene, mis peaks meelde tuletama omavahelist kiindumust. Olgu selleks mängukaru, Guessi käekott või südamekujulise ripatsiga kaelakee. Igal juhul on tegu kunstiteosega, millel on sügav tähendus. Kui kaks üksteisest hoolivat inimest elavad sümbioosis, siis neil tekib tahe end veelgi rohkem ning ametlikult siduda. Selle tulemuseks võib olla abielu. Möödunud aastal registreeriti Eestis 6127 abielu. See tähendab 12254 abielusõrmust, mis meenutavad kandjatele nende poolt antud vandeid. Need lihtsad ehted suudavad endas kanda rohkem mälestusi kui ükski nähtud film, loetud raamat või külaskäik muuseumisse. Nendes sõrmustes peitub armastus, see igipõline väärtus, mis ei kao enne, kui kustub päike.