Nein. Mu sünnipäev on nii lähedal. Koputab juba uksele. Õigemini kogub julgust selleks, et koputada. Varsti olen sunnitud konstanteerima fakti, et ma olen vanur. Pensionär. Bahh. Aga jah. Ma hakkasin üks päev koolis nutma, sest sain teada, et pean oma sünnipäeval (see on pühapäeval) olema koolis. Megasitt. Läksin nii endast välja ja siis läksin klassist välja. See on mu viimane sünnipäev Anna ja Mariaga. Ja ma ju armastan neid nii väga ja nemad mind. Ma tahan neid kindlalt näha. Anna läheb juba septembris Inglismaale õppima ja Maria läheb detsembris Ameerikasse. Ma kaotan nii palju. Ma ei karda enam nii väga seda, et me lõpetame suhtlemise. Ajalugu on näidanud, et RAM (Raija-Anna-Maria) on peaaegu et surematu. Isegi Atlandi ookean ei ole piisavalt võimas, et meid lahutada. Eriti kuna tänapäeval on Skype. Raija soovitab. Kuigi ma pole KUNAGI Skype'i kasutanud.
Käisin Anna ja Mariaga Pranglil 28.augustil. Sain kahjuks ainult ühe öö seal veeta, sest oli väga vaja enne pühapäeva Tallinnasse tagasi jõuda. Aga see öö oli täiesti hindamatu. Priceless. Te ei kujuta ette, kui hea on olla ümbritsetud inimestest, kes sind armastavad ja sina neid. Ei ole mingit manipuleerimist, planeerimist ja kalkuleerimist. On ainult inimesed, kes naudivad üksteise seltskonda ja kes hoolivad üksteisest. Mul oli tõesti vaja seda. Ma sain näha asju teisest perspektiivist. Ja see oli hea. Ja vajalik. Ja meeldiv. Jõime viina ja tegime salaja suitsu, et Anna vanaema ei näeks. Nagu väikesed lapsed. Nagu vanasti. Oh...tahan lihtsalt neid näha oma sünnipäeval. See on ainus kingitus, mida ma tahan. Ma tahan armastust ja sõprust. Puhast sõprust.
Game over?
No comments:
Post a Comment