Või siis mitte kunagi ei sõitnud. Üldse.
Räägin siis teile ühe niivõrd-kuivõrd naljaka loo. Läksin siis pühapäeval tööle päeval kella üheks. Õues sadas kerget lund. Lõpuks päris lund. Lahkusin töölt kell üheksa kolmkümmend õhtul ja kui ma selle välisukse avasin, et õue astuda, oli mul tunne nagu oleksin läinud through the corridor to Narnia. Reaalselt. Õues oli nii palju lund ja siuke tuul, et jumal halasta. Ma saan nüüd aru, miks te kõik kurdate seal Eestimaal. Pole just väga tore, kui tuul peksab lund vastu nägu ja külmetab nina peast. Unfortunately winter can do that. No, jõudsin siis lõpuks Penn Stationisse, kust ma pidin võtma rongi, et saada koju Long Islandile. Ootasin ja ootasin. Valjuhääldist öeldi, et üks rong tühistati. See rong oli paar rongi enne minu oma. Järgmine tühistati. Siis veel üks. Ja ka minu oma. Deem. Siis öeldi, et lumetormi tõttu lükkub rongiliiklus määramata ajaks edasi. Kõikidel soovitati üritada kasutada metrood ja muid liiklusvahendeid (ps. suur osa metrooliiklusest peatati ka lumetormi tõttu ehk siis nende nõu ei mänginud väga hästi välja). Ma ei teadnud, mida teha. Kell oli kümme läbi ka ehk siis eeldasin, et Hele ja David juba magavad. Helistasin siiski Hele mobiilile. See kutsus kaua. Lõpuks võttis nende poeg Dean vastu. Meie vestluse peale ärkasid Hele ja David üles, Dean rääkis neile minu tragöödiast ja nad palusid mul nende juurde ööseks minna. Mis metroodesse puutub, siis meile öeldi, et võime oma rongipileteid kasutada. Keegi tarkpea tuli aga selle peale, et rongipiletid on palju kallimad kui metroo omad ja et neid mitte raisku lasta, peaks ostma metroo omad eraldi. Tegin seda. Siis tuli teine tarkpea küsimuse peale: "Aga miks üldse maksta?" ja avas hädapääsuukse ning lasi sisse kõik, kel oli soovi tasuta metroo peale saada. Ma olin juba piletiga kahjuks läbi läinud. Ma ei läinud A peale, sest tohutu suur rahvamass tahtis selle peale minna. Läksin hoopis C peale. Sellega sõitsin kuni 168 tänavani, kuna see ei sõida sealt edasi. Läksin maha. Passisin külmas metroojaamas. Rööbaste kohal on tihti õhuaugud ja nende kaudu oli sisse tulnud palju lund. Rööpad olid lumega kaetud. Mul tekkis tunne, et ega ükski metroo pole seal peatuses küll mitme tunni jooksul käinud (tavaliselt on 1-2 kümne minuti jooksul). Jaamas hakkas nii kuradi külm, et ma läksin lihtsalt järgmise metroo peale. See läks aga tagasi alllinna, kust ma olin just tulnud, aga vähemalt selle peal oli soe. Läksin kusagil alllinnas maha ja ootasin uut metrood. Esimesena tuli 2. Sõitsin sellega ülalinna (uptown, haha). Tulin siiski varsti maha, sest see pidi keerama Harlemisse ja hiljem suunduma Bronxi (väga vale suund minu sihtkohta arvesse võttes). Lõpuks sain number 1 peale, aga see peatub Hele majast umbes 10 minuti jalutuskäigu kaugusel.
See oli täielik nali! Saate aru, mul võttis peaaegu kolm tundi, et saada kohta, kuhu ma saan tavaolukorras metrooga umbes 20-30 minutiga. Lisaks oli kõikides metroojaamades sama külm kui õues ja nendes oli nii palju lund, et mõned inimesed mängisid lumesõda. Subway stationis. Jõudsin kohale mingi 1 ajal. Dean, Hele ja David ootasid kõik mind. Ma arvasin, et ainult Dean on ärkvel. Ütlesin neile: "I'm so sorry for waking you guys" ja David ütles: "Are you kidding me? We couldn't wait to see you and that's why we stayed up!" Niiii armas. Mõelge, ma kolisin alles mingi nädal tagasi ära, aga nad juba igatsevad mind täiega. Ma neid ka. Luvvv :* Me oleme nagu mingi hull perekond. Nii äge. Aga igatahes. Siuke jama oli siis! Ma ei saanud ka eile koju tulla, sest rongid ikka veel ei sõitnud. Niisiis veetsin ka teise öö Manhattanil. Ja mõelge, väike Mia (koer) oli üksi kodus! Tal polnud süüa, juua, ega kedagi, kes temaga väljas käiks. Mul polnud ka naabri numbrit, sest pereema unustas selle mulle jätta enne, kui ta lennuki peale läks. Hele uuris mingi salajase andmebaasi kaudu välja naabri numbri, helistasin talle eile ja ta läks ning andis koerale süüa ja juua ning viis ta jalutama. Ta ütles, et koer oli kööki pissinud, aga et ta ei leidnud midagi, millega seda ära pühkida. No, vähemalt koer oli elus. Ma oleksin peaaegu südamerabanduse saanud mõeldes sellele, et ehk koer on surnud. Kas see pere kaebaks mu kohtusse või mis oleks saanud? Aga õnneks on Miaga kõik korras. Vaeseke.
Ärkasin siis täna varakult ning kuulsin uudistest, et samal ööl, kui New Yorki ööseks jäin, olid inimesed võtnud selle A rongi (see, mille ma oleksin pidanud metroojaamast võtma, aga liiga paljud tahtsid peale saada) JA see oli jäänud seisma. Inimesed olid 8 tundi metroorongis kinni! Niiiii hull. Ma ei tea, mul oli ikka palju õnne, et ma selle metroo asemel seiklesin ringi 2,5 tundi. Parem kui kaheksa igatahes. Täna hommikul jõudsin siis kell 8 Penn Stationisse, et minna oma Long Islandi rongi peale. See pidi lahkuma kell 8.19. Väljasõit lükkus edasi 9.45 peale. Sõitsime jaamast küll välja, aga jaama lähedal jäi rong mingi 30 minutiks pidama, sest mingi teine rong laias meil ees. Lisaks ei sõitnud rong nii kiiresti, kui tavaliselt ehk siis see loivas lume tõttu. Ma oleks jala ka kiiremini saanud koju. See sõit kestis siis ka mingi üle kahe tunni, sest jõudsin alle s 11.30 koju. Tavaliselt on 39 minutit. Täpselt. Jepp. Käisin koeraga jalutamas, andsin talle süüa ja siin ma nüüd siis olen. Koer oli mitmesse tuppa pissinud. Kirsiks koogi peal olid muidugi need junnid, mis ta mulle põrandale jättis. Koristasin ära kõik. Pesin nõud ära. Kuulasin Frank Sinatrat samal ajal, kui tegin süüa. Tegin Baieri kartulisalatit. Olen homme ka veel vaba. Jeeei! Kuid jah...elu on ikka müstiline!
Kui ma juba alustasin siin oma uue teemaga, mida võib vist kutsuda "The Trains Diaries", võin ka jätkata. Eelmisel nädalal olin ilmselgelt teel Macy'sse peaegu igal õhtul. Ühel õhtul läksin siis Manhasseti rongijaama nagu tavaliselt. See on kahekorruseline ja üldjuhul saab siseneda kas ülevalt või alt. Üleval olid aga uksed kinni, niisiis läksin alt. Rongijaamas oli jälle palju noori, kes olid teel linna pidu panema. Tahtsin minna alla vetsu, aga seal oli lägastatud ja keegi oli Red Bulli purgi vetsupotti visanud. Läksin siis üles. Kohe, kui treppidest üles jõudsin, hakkas mingi alarm tööle. Mul oli pohui, ega siis vetsus käimata jäänud. Läksin tagasi alla ja alarm ikka käis. Enamus inimesed olid välja jooksnud, sest pidasid seda tuletõrjealarmiks. Tegelt oli lihtsalt see, et keegi poleks tohtinud üleval liikuda, aga neil polnud mingeid silte ega keelumärke ega midagi. Hakkasin siis välja minema (rong pidi paari minuti pärast tulema), aga uksed ei läinud lahti. Üritasin veel. Üritasid ka need paar poissi, kes olid sisse jäänud. Uksed olid lukus. Selle alarmi pealeminek tähendas ka seda, et uksed läksid automaatselt lukku. Mõtlesin: "Fuck my life", sest PIDIN saama selle rongi peale, et jõuda õigeaegselt tööle. Olime paanikas. Inimesed väljas naersid meie üle. Vajutasin OPEN DOORS nuppu, aga see ei aidanud. Üles me ka ei tahtnud enam minna, igaks juhuks, et alarm ei hakkaks jälle undama. Üritasime aknaid lahti saada, aga need olid kinni kruvitud. Mõtlesime lausa uksed puruks peksta. Saime siiski kogemata ukse lahti. Mina vajutasin OPEN DOORS nuppu ja samal ajal lükkas mingi poiss kahte ust korraga lahti ja siis need lõpuks avanesid. Üksi poleks ma sealt majast välja saanud, sest see nupp oli liiga kaugel ustest. Selles suhtes, et ma poleks saanud seda vajutada SAMAL AJAL, KUI UKSI LAHTI LÜKKAN. Oh, aga see oli väga haige! Selle Manhasseti jaamaga ja üldiselt rongidega saab siin pidevalt nalja. Või noh, selle jaamaga saab nalja, aga need rongisitad ja jamad ajavad mind ülinärvi. Ma käin pidevalt ringi ja ropendan kõvasti eesti keeles. Siin on ikka siuke nuss saada ühest kohast teise. SIUKE NUSS. Palun vabandust, et ma nii koledaid sõnu kasutan, aga türa, mingu putsi need ühistranspordi inimesed siin maal!
HAHAHA. Nii palju siis rongidest. Ps. ma ei pruugi siiski Macy's edasi töötada varsti. Neil on mingi teema, et nad peavad jaanuaris budgeti üle vaatama ehk siiis ma töötan seal kuni 8.jaanuarini ja KUI neil on piisavalt raha, siis nad kutsuvad mu veebruaris tagasi. Chocos oli mul ka kunagi nii. See on veits tüütu, aga arusaadav. Saangi palju aega veeta siis lapsega siin Long Islandil. Hakkan ka igaks juhuks uusi töökohti otsima.
Räägin siis teile ühe niivõrd-kuivõrd naljaka loo. Läksin siis pühapäeval tööle päeval kella üheks. Õues sadas kerget lund. Lõpuks päris lund. Lahkusin töölt kell üheksa kolmkümmend õhtul ja kui ma selle välisukse avasin, et õue astuda, oli mul tunne nagu oleksin läinud through the corridor to Narnia. Reaalselt. Õues oli nii palju lund ja siuke tuul, et jumal halasta. Ma saan nüüd aru, miks te kõik kurdate seal Eestimaal. Pole just väga tore, kui tuul peksab lund vastu nägu ja külmetab nina peast. Unfortunately winter can do that. No, jõudsin siis lõpuks Penn Stationisse, kust ma pidin võtma rongi, et saada koju Long Islandile. Ootasin ja ootasin. Valjuhääldist öeldi, et üks rong tühistati. See rong oli paar rongi enne minu oma. Järgmine tühistati. Siis veel üks. Ja ka minu oma. Deem. Siis öeldi, et lumetormi tõttu lükkub rongiliiklus määramata ajaks edasi. Kõikidel soovitati üritada kasutada metrood ja muid liiklusvahendeid (ps. suur osa metrooliiklusest peatati ka lumetormi tõttu ehk siis nende nõu ei mänginud väga hästi välja). Ma ei teadnud, mida teha. Kell oli kümme läbi ka ehk siis eeldasin, et Hele ja David juba magavad. Helistasin siiski Hele mobiilile. See kutsus kaua. Lõpuks võttis nende poeg Dean vastu. Meie vestluse peale ärkasid Hele ja David üles, Dean rääkis neile minu tragöödiast ja nad palusid mul nende juurde ööseks minna. Mis metroodesse puutub, siis meile öeldi, et võime oma rongipileteid kasutada. Keegi tarkpea tuli aga selle peale, et rongipiletid on palju kallimad kui metroo omad ja et neid mitte raisku lasta, peaks ostma metroo omad eraldi. Tegin seda. Siis tuli teine tarkpea küsimuse peale: "Aga miks üldse maksta?" ja avas hädapääsuukse ning lasi sisse kõik, kel oli soovi tasuta metroo peale saada. Ma olin juba piletiga kahjuks läbi läinud. Ma ei läinud A peale, sest tohutu suur rahvamass tahtis selle peale minna. Läksin hoopis C peale. Sellega sõitsin kuni 168 tänavani, kuna see ei sõida sealt edasi. Läksin maha. Passisin külmas metroojaamas. Rööbaste kohal on tihti õhuaugud ja nende kaudu oli sisse tulnud palju lund. Rööpad olid lumega kaetud. Mul tekkis tunne, et ega ükski metroo pole seal peatuses küll mitme tunni jooksul käinud (tavaliselt on 1-2 kümne minuti jooksul). Jaamas hakkas nii kuradi külm, et ma läksin lihtsalt järgmise metroo peale. See läks aga tagasi alllinna, kust ma olin just tulnud, aga vähemalt selle peal oli soe. Läksin kusagil alllinnas maha ja ootasin uut metrood. Esimesena tuli 2. Sõitsin sellega ülalinna (uptown, haha). Tulin siiski varsti maha, sest see pidi keerama Harlemisse ja hiljem suunduma Bronxi (väga vale suund minu sihtkohta arvesse võttes). Lõpuks sain number 1 peale, aga see peatub Hele majast umbes 10 minuti jalutuskäigu kaugusel.
See oli täielik nali! Saate aru, mul võttis peaaegu kolm tundi, et saada kohta, kuhu ma saan tavaolukorras metrooga umbes 20-30 minutiga. Lisaks oli kõikides metroojaamades sama külm kui õues ja nendes oli nii palju lund, et mõned inimesed mängisid lumesõda. Subway stationis. Jõudsin kohale mingi 1 ajal. Dean, Hele ja David ootasid kõik mind. Ma arvasin, et ainult Dean on ärkvel. Ütlesin neile: "I'm so sorry for waking you guys" ja David ütles: "Are you kidding me? We couldn't wait to see you and that's why we stayed up!" Niiii armas. Mõelge, ma kolisin alles mingi nädal tagasi ära, aga nad juba igatsevad mind täiega. Ma neid ka. Luvvv :* Me oleme nagu mingi hull perekond. Nii äge. Aga igatahes. Siuke jama oli siis! Ma ei saanud ka eile koju tulla, sest rongid ikka veel ei sõitnud. Niisiis veetsin ka teise öö Manhattanil. Ja mõelge, väike Mia (koer) oli üksi kodus! Tal polnud süüa, juua, ega kedagi, kes temaga väljas käiks. Mul polnud ka naabri numbrit, sest pereema unustas selle mulle jätta enne, kui ta lennuki peale läks. Hele uuris mingi salajase andmebaasi kaudu välja naabri numbri, helistasin talle eile ja ta läks ning andis koerale süüa ja juua ning viis ta jalutama. Ta ütles, et koer oli kööki pissinud, aga et ta ei leidnud midagi, millega seda ära pühkida. No, vähemalt koer oli elus. Ma oleksin peaaegu südamerabanduse saanud mõeldes sellele, et ehk koer on surnud. Kas see pere kaebaks mu kohtusse või mis oleks saanud? Aga õnneks on Miaga kõik korras. Vaeseke.
Ärkasin siis täna varakult ning kuulsin uudistest, et samal ööl, kui New Yorki ööseks jäin, olid inimesed võtnud selle A rongi (see, mille ma oleksin pidanud metroojaamast võtma, aga liiga paljud tahtsid peale saada) JA see oli jäänud seisma. Inimesed olid 8 tundi metroorongis kinni! Niiiii hull. Ma ei tea, mul oli ikka palju õnne, et ma selle metroo asemel seiklesin ringi 2,5 tundi. Parem kui kaheksa igatahes. Täna hommikul jõudsin siis kell 8 Penn Stationisse, et minna oma Long Islandi rongi peale. See pidi lahkuma kell 8.19. Väljasõit lükkus edasi 9.45 peale. Sõitsime jaamast küll välja, aga jaama lähedal jäi rong mingi 30 minutiks pidama, sest mingi teine rong laias meil ees. Lisaks ei sõitnud rong nii kiiresti, kui tavaliselt ehk siis see loivas lume tõttu. Ma oleks jala ka kiiremini saanud koju. See sõit kestis siis ka mingi üle kahe tunni, sest jõudsin alle s 11.30 koju. Tavaliselt on 39 minutit. Täpselt. Jepp. Käisin koeraga jalutamas, andsin talle süüa ja siin ma nüüd siis olen. Koer oli mitmesse tuppa pissinud. Kirsiks koogi peal olid muidugi need junnid, mis ta mulle põrandale jättis. Koristasin ära kõik. Pesin nõud ära. Kuulasin Frank Sinatrat samal ajal, kui tegin süüa. Tegin Baieri kartulisalatit. Olen homme ka veel vaba. Jeeei! Kuid jah...elu on ikka müstiline!
Kui ma juba alustasin siin oma uue teemaga, mida võib vist kutsuda "The Trains Diaries", võin ka jätkata. Eelmisel nädalal olin ilmselgelt teel Macy'sse peaegu igal õhtul. Ühel õhtul läksin siis Manhasseti rongijaama nagu tavaliselt. See on kahekorruseline ja üldjuhul saab siseneda kas ülevalt või alt. Üleval olid aga uksed kinni, niisiis läksin alt. Rongijaamas oli jälle palju noori, kes olid teel linna pidu panema. Tahtsin minna alla vetsu, aga seal oli lägastatud ja keegi oli Red Bulli purgi vetsupotti visanud. Läksin siis üles. Kohe, kui treppidest üles jõudsin, hakkas mingi alarm tööle. Mul oli pohui, ega siis vetsus käimata jäänud. Läksin tagasi alla ja alarm ikka käis. Enamus inimesed olid välja jooksnud, sest pidasid seda tuletõrjealarmiks. Tegelt oli lihtsalt see, et keegi poleks tohtinud üleval liikuda, aga neil polnud mingeid silte ega keelumärke ega midagi. Hakkasin siis välja minema (rong pidi paari minuti pärast tulema), aga uksed ei läinud lahti. Üritasin veel. Üritasid ka need paar poissi, kes olid sisse jäänud. Uksed olid lukus. Selle alarmi pealeminek tähendas ka seda, et uksed läksid automaatselt lukku. Mõtlesin: "Fuck my life", sest PIDIN saama selle rongi peale, et jõuda õigeaegselt tööle. Olime paanikas. Inimesed väljas naersid meie üle. Vajutasin OPEN DOORS nuppu, aga see ei aidanud. Üles me ka ei tahtnud enam minna, igaks juhuks, et alarm ei hakkaks jälle undama. Üritasime aknaid lahti saada, aga need olid kinni kruvitud. Mõtlesime lausa uksed puruks peksta. Saime siiski kogemata ukse lahti. Mina vajutasin OPEN DOORS nuppu ja samal ajal lükkas mingi poiss kahte ust korraga lahti ja siis need lõpuks avanesid. Üksi poleks ma sealt majast välja saanud, sest see nupp oli liiga kaugel ustest. Selles suhtes, et ma poleks saanud seda vajutada SAMAL AJAL, KUI UKSI LAHTI LÜKKAN. Oh, aga see oli väga haige! Selle Manhasseti jaamaga ja üldiselt rongidega saab siin pidevalt nalja. Või noh, selle jaamaga saab nalja, aga need rongisitad ja jamad ajavad mind ülinärvi. Ma käin pidevalt ringi ja ropendan kõvasti eesti keeles. Siin on ikka siuke nuss saada ühest kohast teise. SIUKE NUSS. Palun vabandust, et ma nii koledaid sõnu kasutan, aga türa, mingu putsi need ühistranspordi inimesed siin maal!
HAHAHA. Nii palju siis rongidest. Ps. ma ei pruugi siiski Macy's edasi töötada varsti. Neil on mingi teema, et nad peavad jaanuaris budgeti üle vaatama ehk siiis ma töötan seal kuni 8.jaanuarini ja KUI neil on piisavalt raha, siis nad kutsuvad mu veebruaris tagasi. Chocos oli mul ka kunagi nii. See on veits tüütu, aga arusaadav. Saangi palju aega veeta siis lapsega siin Long Islandil. Hakkan ka igaks juhuks uusi töökohti otsima.
No comments:
Post a Comment