Lugesin just Andra blogi, kus ta rääkis ajast (sellest, et aeg on tegelikult meie poolel, isegi kui me vihkame teda) ja et ta kardab täiega tuleviku pärast, aga talle tundub, et teised on nii (enese)kindlad. Ja siis ma kommenteerisin seda nii:
Me kõik kardame tulevikku. Ma mõtlen iga päev sellele, et äkki ma ei taha arheoloogiaga tegeleda, eriti, kui ma mõtlen sellele, kui igav ja tüütu see on ja et varsti saab minust endast samasugune fossiil või muumia nagu need, keda ma välja kaevan. Hahaha, see kõlas nii haigelt. Aga jah. Ma mõtlen pidevalt sellele, et äkki peaks midagi muud tegema. Minema õppima kingade disainimist või meigikunstnikuks või juuksuriks (nägin täna Lauri Pedajat by the way)...aga jah, eks näis. Ka selles suhtes on aeg meie poolel, et aeg näitab. Tuleb olla kannatlik ja küll vastused tulevad ise meie juurde, sest olgem ausad, mina olen kuradi väsinud nende otsimisest.
Me kõik kardame tulevikku. Ma mõtlen iga päev sellele, et äkki ma ei taha arheoloogiaga tegeleda, eriti, kui ma mõtlen sellele, kui igav ja tüütu see on ja et varsti saab minust endast samasugune fossiil või muumia nagu need, keda ma välja kaevan. Hahaha, see kõlas nii haigelt. Aga jah. Ma mõtlen pidevalt sellele, et äkki peaks midagi muud tegema. Minema õppima kingade disainimist või meigikunstnikuks või juuksuriks (nägin täna Lauri Pedajat by the way)...aga jah, eks näis. Ka selles suhtes on aeg meie poolel, et aeg näitab. Tuleb olla kannatlik ja küll vastused tulevad ise meie juurde, sest olgem ausad, mina olen kuradi väsinud nende otsimisest.
No comments:
Post a Comment