Sõbrapäev

R. Ma usun, et ta on su üle uhke. Istub pilve peal ja räägib teistele inglitele: "Tema on minu oma."


Ärkasin kell 11:37 ehk siis 23 minutit enne kui pidin tööl olema. Panin end kiirelt valmis, siis kutsusin takso ja siis tegin võikusid kaasa. Läksin tööle mingi sassis pesemata peaga. Ebameeldiv. Just kui jõudsin hoovi, helistas Helen ja küsis kaugel olen. Tööl oli päris lõbus kui välja arvata fakt, et tundsin pidevalt kui mustad mu juuksed on. Parseldasin jälle mõned südamekarbid (kommikarbid) maha nagu õhtu varem. Tegime Heleni ja Paulaga mingeid veidraid nalju või noh, mina ütlesin selliseid asju nagu tavaliselt ja nende meelest oli see väga lõbus. Siis üks hetk olin kapis ja kuna tundsin end halvasti, ütlesin: "Issand, ma tunnen end nagu emavaal," mille peale Paula kostis: Ei, selleks pead sa rase olema." Siis oli 3 sekundiline vaikus, mille katkestas minu: "Tõn tõn tõn tõn" ja kõik pahvatasid naerma.

Vahepeal töötasin Josephines, kus võttis aset megadraama. Väga halb on sellise asja keskele sattuda. Pendeldasin pohmellis peaga kahe kohviku vahet ja soovisin vaid üht..et saaksin oma juukseid PESTA!!! Mingi hetk helistas Gerly ja palus, et kui kell 20 Chocos lõpetan, läheksin ja oleksin Joses lõpuni. Lubas isegi maksta mulle, mille peale ütlesin: "Seda nii või naa". Nii hull ma ka nüüd pole, et teen PIDEVALT pro bonot. Aegajalt võib headusest, aga no palun. Ohjah. Siis Liisi rääkis mulle Ragnet ja Andrat taga, nimelt oli neil toimunud hiljaaegu üks intsident ja siis ma teesklesin, et ei tea midagi. Või noh, et olen ainult Ragnelt veits kuulnud. Tegelikult olid nii Ragne kui Andra rääkinud mulle sellest ja nojah, ütleme nii, et ma kipun pigem nendega nõustuma. Eniveis. Vahepeal ilmus Krista ja ütles, et läheb Oskari juurde juuksurisse. Ja siis me mõtlesime plaani välja - mina pean minema Oskari juurde juukseid pesema. Väga hea mõte ja see läks läbi ka peale seda kui olime enne köögis pannkooke söönud. Oskar pesi mu juuksed ära ja ma föönitasin ise (tööajast selliseid asju, no palun). It was a life or death situation. Mm, siis olin puhasjuus ja heas tujus. Nonii. Ma olen viimasel ajal hakanud Peetriga täiega hästi läbi saama, mis on veider. Ta libistas mulle isegi tippi taskusse, sest olin nii tubli. Halleluuja, oli ka aeg. Mingi hetk saime mõlemad kohvikud sulgeda ja siis läksin Andra, Johanna ja Stefiga Levikasse. Liisi (mu töökaaslane, kellega see intriig on seotud) sai vist šoki, kui nägi, et Andra on MINU, mitte Ragne sõbranna. Jeesus Kristus, sellest tuleb veel mingisugune draama. A no, elus on vürtsi ka vaja. Ma olin megaväss ja jäin peaaegu Levikas magama, aga siis saatis Andra mind juua ostma. Küsisin endale mangomahla, aga seda polnud. Võtsin siis viina jõhvikamahlaga. See kontrast on minu meelest nii geniaalne. Et alguses küsid mingit alkoholivaba jooki ja kui seda konkreetset jooki pole, siis on nagu: "A pohui, viska üks viin, kärab kah."

Mingi 3 ebasümpaatset pensioniikka lähenevat välismaa pedofiili üritasid meiega tsättida, aga ei läinud läbi. Ja siis üks rääkis minuga inglise keeles ja ta oli nii sleasy ja samas meenutas Hannibal Lecterit (see kannibal). Johanna ütles mulle samal ajal:"Ma ei viitsi nende vanameestega suhelda, nad võiks ära minna", mille peale ütlesin, et nõustun temaga ja siis..JA SIIS..hakkas see Hannibal rääkima PUHTAS EESTI KEELES. Türa, ma mõtlesin, et kägistan ta ära sel hetkel. Megasitt inimene. Aga tema vist ei uskunud mind, kui ütlesin, et oskan teoreetiliselt seitset keelt. Tema sõbrad olid rootslased ja siis ma sain aru, et nad rääkisid Stefanist ja üks tüüp rääkis:"Mina viin selle neiu endaga koju. Ta on nii ilus. Jaa, tema tuleb minuga koju". Aaaah, megavärdjad vanad pedofiilid, pangu end põlema. Selline asi kutsub vägisi külmavärinad ette ja tahaks nagu lihtsalt ära põgeneda. Õnneks said nad aru, et me pole neist eriti huvitatud ja siis nad lahkusid. Huuh. Õhtu jätkus päris positiivselt, isegi minul oli jälle eluvaim sees. Tsättisin ka Krista ja Madliga ja käisin Madliga koos vetsus :D Selline tüüpiline, rahulikuvõitu õhtu linna veidraimas lokaalis.

Loodan, et maailmas on kasvõi üks inimene, kes võiks väita, et ta sõbrapäev oli lausa ideaalne, vapustav, vaimustav, megaägens. Sest mina ei kohanud sellel päeval ühtegi inimest, kes oleks olnud millegagi rahul. A no..c'est la vie.