I am an accident waiting to happen.

Ma ei suuda ära oodata, et saaksin ära põgeneda. Ükskõik kuhu. Lihtsalt ära kõigist ja kõigest.

Huvitav, kas maailmas on veel inimesi peale minu, kellel pole üldse tore? Kindlasti kusagil on keegi, kelle elu on sama väärtusetu ja mõttetu kui minu oma. Ma lihtsalt ei tea teda.

Green Christmas

где lumi?

Lõunaosariikides seda vist eriti tihti ei näe. Nimelt jõudsime Hele ja Davidiga eile õhtul North Carolinasse. Dean jõudis millalgi öösel kohale ilma kohvrita, sest see läks kaduma, aga väidetavalt on üles leitud ja tuuakse täna meile majja ära. Seal kohvris ei olnudki mingeid Deani asju, vaid ainult minule kingitusi, hahaha. Eks varsti näeme, mida kõike mu ema ja Andra kaasa pakkisid.

Teile aga kauneid ja lõbusaid jõule, kallid sõbrad!

Ülikool

Natuke nukker on mõelda, et ma olen oma ülikooli karjääri jooksul käinud ainult 6-7 korda peol, aga enamus alkoholist (mida olen ostnud sitaks) pole tarbitud nendel päevadel, vaid hoopis nädala sees või vabal ajal arvutist sarju vaadates. Samas ei tasu unustada, et jumal hoiab joodikuid!

Mõned toredad pildid

Jõuluvaheaeg

Jess! Esimene semester ülikoolis on lõpuks läbi! Wow...never thought I would see the day. Kuid kae nalja! Kahjuks mul tulevad päris halvad hinded. Mul oli vaid 4 hindelist kursust see semester ja ühe ma tegin credit/no credit, mis tähendab, et ma kas läbin või ei läbi, aga mu hinne ei mõjuta mu keskmist hinnet. Niisiis on vaid 3 ainet, mis annavad mulle mu keskmise hinde. 

Arheoloogia - 3.0

Prantsuse keel - 3.0

Filosoofia - ei tea veel

Kreeka keel - credit/no credit

Parimal juhul tuleb mu keskmine hinne mingi 3.2 või 3.3. Heaks hindeks peetakse siin kõike, mis on üle 3.5 ja paljud saavad 3.7 või 4.0 (kõrgeim hinne). Kuigi ma ütlesin Andrale, et ma ei ole oma stipendiumi pärast väga mures, siis nüüd ma natuke olen. Mu keskmine hinne peaks jääma sinna 3.5 kanti, et oleksin on safe ground. Loodan väga, et ei saa 3.0, aga siiamaani on kõik õpetajad pannud mulle madalama hinde, kui ma olen välja teeninud tulemuste, kodutööde, kohaloleku ja osavõtuga. Mõlemas aines õpetajad väitsid, et proovieksam ja päris eksam annavad mingi 10-30% hindest, aga ilmselgelt nad valetasid, sest vastasel juhul oleks mu hinne kõrgem mõlemas. Ma tean, et mu eksamid läksid kõik veits aia taha (välja arvatud kreeka keel), sest ma pole harjunud nii lühikese ajaga nii palju võõras keeles kirjutama. Okei, inglise keel pole niiii võõras, aga ma ei tunne end ikka megamugavalt, kui mul palutakse 1,5 tunni jooksul kirjutada kolm VÄGA PÕHJALIKKU JA DETAILIROHKET kirjandit või kui pean prantsuse keeles kirjutama 4 esseed ja tegema muid harjutusi 3 tunni jooksul. Ma olen täiesti veendunud, et mu hinded lähevad järgmine semester paremaks. See on vaid loogiline, et mul on üleminekuperiood, eriti kui arvestada, et ma olen ilmselt üks kümnest inimesest oma koolis, kes ei ole elu aeg inglise keeles õppinud ja kirjutanud. Prantsuse keelega on lihtsalt see, et ma pole seda rääkinud, lugenud ega kirjutanud 7 aastat. Ma lisasin selle selgituse vaid selleks, et te ei arvaks, et ma niisama tühja virisen siin või et teile jääks mulje, et ma olen megakurb ja mingis lootusetus kohas oma hinnete pärast. Ma tean täpselt, mida teha, et olukorda parandada ja mul on kavas täpselt seda teha, AGA ma pean tunnistama, et ma oleks ilmselt rohkem vaeva näinud (kui ma niigi nägin) eksamite ja kontrolltöödega, kui õpetajad poleks jätnud muljet (loe:valetanud) nagu need pole kõige tähtsamad. Ma olen ju harjunud Euroopa süsteemiga ehk siis tulemused, tulemused, tulemused. Euroopas ei loe miski muu kui hinded. Kedagi ei huvita meie iseloomud või taustad või mis koolis meie vanemad käisid. Nüüd ma siis tean, et mu õpetajad kõik teesklevad ja et tegelikult tulemused on sama tähtsad nagu Euroopas ning nüüd ma lihtsalt arvestan sellega. Ma ei tea, kas ma peaksin siis järgmine semester üldse vaevuma tundi minema. Näiteks mu toanaaber pani rämedalt poppi hispaania keele tundidest ja nendest, kuhu ta kohale läks, jäi vähemalt 10 minutit hiljaks iga jumala kord. Sellegi poolest ta (oma sõnade järgi) saab 3.7. Nagu...aaah, kui vihale mind ajab siuke asi. Aga olgu. Mind ei huvita teiste tulemused ega tegemised. Mis puutub kooli, siis mina olen esmatähtis ja ma teen asju nii nagu ise tahan ehk siis õigesti, sest ma olen aus inimene, mitte nagu need teised värdjad mu koolis :D:D:D

Muudel nootidel: Lahkusin ülikoolist laupäeval, 17.detsembril. Viisin oma asjad Hele poole ja siis läksin linna. Tšillisin poodides ja ostsin endale ühe sõrmuse H&Mst. Põhjus, miks ma poodidesse läksin, oli see, et õues oli külm ja ma pidin kusagil Kadrit ootama. Lõpuks Kadri ja lapsed tulid autoga. Nad võtsid mu peale. Läksime jalutasime 5th Avenuel ja vaatasime jõulukuuske Rockefeller Centeris. Kuuske ennast oli vaevu näha nende värviliste lampide all. Ühe maja seinale oli projekteeritud üks ülilahe asi. Nimelt iga 13 minuti tagant oli maja seinal hull šõu. 13 minutit projekteeriti maja seinale kellavärki (nagu seda, mis kella sees on) ehk siis erinevad jupid ringlesid. Kui 13 minutit sai täis, siis näidati paar minutit muid asju. Maja sein oli kaetud päris akendega, aga prožektoriga näidati, kuidas maja aknad avanevad (aga tegelikult need olid ikka kinni) ja siis korraga maja seinale ilmusid suured mullid ja lumehelbed ja igasugused muud lahedad asjad. Vot see oli maagiline. Mm...pärast seda seiklesime umbes tund aega mööda NY ringi, otsides parkimiskohta. Lõpuks leidsime. Meil kõigil olid kõhud tühjad, mistõttu astusime esimesse ettejuhtuvasse restorani. Tegu oli Vahemere omaga. Toit oli täitsa maitsev. Ma sõin suurt spinati-kitsejuustu pirukat, aga proovisin ka natuke baba genoushi (põhimõtteliselt baklažaanipüree) ja falaffelit. Magustoiduks sõime baklavat (ma ei mäletanud, et oleksin kunagi elus seda söönud, aga väga maitsev oli). Siis sõitsime nende poole Long Islandile. Seal vaatasime kõik koos 30 Rocki. Me Kadriga jõime kokteili. Ma mängisin veits Anoushkaga ja siis läksime magama. Kell oli 2 läbi. Ärkasin pühapäeval (täna) kell 11 midagi. Kadri tegi pannkooke ja ma tegin kohvi. Sõime, rääkisime juttu ning siis ma mängisin Anoushkaga ja lugesin talle soomekeelset lasteraamatut. Kella 16 paiku läksin Kadriga šoppama. Jõudsime koju alles kell 20. Ta valmistas lihtsa õhtusöögi. Pärast seda läksin rongi peale ning tagasi 181 tänavale. Jõudsin koju mingi tund aega tagasi. Nüüd rüüpan veini ja olen arvutis. Kuradi tore on ikka olla tagasi tsivilisatsioonis!

Kui juba Nancy jutuks tuli

Negative Nancy

Nimi ei riku meest, aga naist ehk ikka. Bryn Mawr ehk siis walesi keeles "kõrge mägi" (õigemini "kõrge küngas") on peaaegu, et ületamatu. Siinsed standardid on väga kõrged ja mult nõutakse vahel natuke ebanormaalselt palju (nt. arheoloogiakursus, mida sügisel võtsin).

Ma ei teagi, kuidas või kust alustada. Nii palju aega on möödunud sellest, kui naasesin Eestisse ja kui lahkusin, taas suunaks Põhja-Ameerika. 

Ütleme siis nii, et suvi oli lahe. Mitte kõik selle juures muidugi, aga vähemalt ma üritasin jõuda igale poole ja näha kõiki. Mul õnnestus käia ära Tartus ja näha Edgarit, korduvalt näha Jänkut, Annat ja muidugi mõista Andrat ja Kikut ja Sanelit ja Kerti ja Choco inimesi. Kahjuks nägin Maarjat, Mariat ja Stefanit vähem. Ühesõnaga, ei saa kurta, kui mu Troika seiklus välja arvata (mis jäi pigem sinna mai kanti). Suvi 2011 oli väga hea. Raija soovitab! Sõin ja jõin hästi, tegin trenni ja käisin korduvalt rannas. Olin esimest korda üle miljoni aasta avalikus kohas ning teiste inimeste ees bikiinides. Ja ma olin sealjuures täiesti kaine! See on vaatepilt ja tsirkus omaette. Olin enda üle niiiii uhke see suvi. Elu muutus paremaks pärast Ameerikast naasmist. Olin suvel täiesti teine inimene. Võib öelda, et teataval määral leidsin enda või armastuse enda vastu. Ja siis tuli taas kurb lahkumine, pärast kõiki neid väljaskäimisi ja sünnipäevi ja maailma kõige lahedamat jaanipäeva (suur aitäh Andrale ja teistele, kes korraldasid ja kohale tulid - tegu oli ilma kahtluseta paari parima päevaga mu elus). Anna sünnipäev oli meganunnu ja me kohtusime üldse nii tihti see suvi. Ja ärme unusta Rootsi reisi. Maarja, vahel sa ikka oskad üllatada ja ma ei pea silmas seda, kui sa hommikul sujuvalt ja daamilikult prügikasti ropsisid. Mida ma viimasel korral Ameerikas õppisin, oli, et tähtsad pole mitte kohad, vaid inimesed (it's the people, not the places - true story) ja et ma PEAN selle lühikese aja jooksul, mis mul veel elada on jäänud (isegi, kui tegu oleks 60 aastaga, peaksin ma seda lühikeseks, sest ma ei taha elada mitte vähem ega rohkem kui igavesti) kohtuma ja aega veetma kõikide tähtsate inimestega mu elus või vähemalt mõtlema neile. See suvi nägin vaeva, et võimalikult paljudega oma armastust jagada ja aega veeta, sest nagu Aristoteles ja Epikurus, olen ka mina jõudnud oma vanas eas järeldusele, et sõprus tagab õnne. 

Esiteks mainiksin, mis sai pärast seda, kui mu südamesõbrannad Andra, Anna, Maarja ja Maria (tähestiku, mitte tähtsuse järjekorras) mind Stockholmi metroojaamas hülgasid või õigemini mina nemad hülgasin. Me läksime Joosepiga tema poole. Tegime süüa ja jõime veini ja tegime näomaski ja vaatasime mingit sarja arvutist. Järgmine päev hängisin linnas, sõin Joosepiga kebabi ja läksin oma kunagise Rootsi naabriga kohtuma. Nii lahe oli Carl-Johanit uuesti näha, sest meie viimasel kohtumisel ta oli minupikkune 7-aastane poiss, aga nüüd ta on pikk, lihastes Skandinaavia jumalus või midagi sinnakanti. Me saime vaid 20 minutit rääkida, aga see oli so worth it, sest ma ei mäletanudki pooli asju, mida ta mäletas meie lapsepõlvest ja mu vanematest. Siis läksin tagasi rongijaama, aga mu koti kättesaamisega oli raskusi, kuna masin ei soovinud seda teha ja niisiis jäin KAHEST bussist maha. See oli siuke kammajaa. Ma jooksin nuttes mööda jaama ringi (mu nägu oli ripsmetuššist must) ja eesti keeles ropendades, sest see süsteem oli nii keeruline, sest isegi kui mul oli raha ei saanud ma oma kotti kätte. No, lõpuks sain koti ja sain ka bussi peale, AGA ma oleksin nii-või-naa jäänud check-ini hiljaks. Helistasin Joosepile, et öelda talle, et on võimalus, et ma ei jõua oma lennukile. Ta vaatas lennujaama kodulehte ja avastas, et Islandil toimuva vulkaanilise tegevuse tõttu hilineb mu lend 2 tundi ehk siis mu lennuk ei olnud isegi veel maandunud Stockholmis. Wow...talk about some help from above. "Apu tulee ylhäältää" nagu väidab üks soome kristlik laul, mida mu hull tädi Ritva sundis meid autos kuulama. Igatahes, lennujaama jõudes jooksin kohe tax-free'sse, kust ostsin Marabu ja Fazeri šokolaadi ja muidugi mõista pudeli BAILEY'St, hahaha. Jõin lennujaamas avalikult pudelist seda kesvamärjukest ja siis läksin end vetsu värskendama, sest ma nägin ülirõve välja oma nutetud näoga ning lisaks olin end segaseks jooksnud seal rongijaamas. Jõin vetsus salaja Bailey'st. Pistsin seal lennujaamas vist pool pudelit pintslisse. Enne lennuki peale minemist läksin nende pisikesse suitsuruumi ja küsisin mingite noorte käest suitsu. See oli päris lahe, sest ma polnud varem lennujaamas suitsetanud.

Nonii, Reykjaviki lennujaamas oli päris huvitav veeta öö koos 2 inimesega KUNI kell 4 öösel vooris sisse paarsada ameerika sõdurit. Pidin lennujaamas veetma umbes 9 tundi, aga sain veits magada ja süüa ja juua ja blabla. Järgmine peatus - New York. Hele tuli mulle vastu. Kõndisime parklasse. Ta läks autole järgi. Ma vahetasin samal ajal pluusi. Parklas. VÄLIparklas. Mis teema mul on parklas riietumisega? Huvitav, kas see on mingi fetiš omaette. Igatahes...järgmine päev läksin kooli. Hele ja David viisid mu sinna ja aitasid toas asju korraldada.

Bryn Mawr

Positiivsed küljed: väga ilus arhitektuur, koolisöökla kohta hea toit, palju lahedaid tunde, mõned väga toredad õpetajad (eriti keelte õpetajad ja üks austraallasest arheoloogia õpetaja), tore väikelinn, palju teisi koole lähiümbruses, 20 minuti rongisõidu kaugusel Philadelphiast, lahedad raamatukogud, superäge jõusaal ja bassein (üleüldse väga head sportimisvõimalused), väga suur kaheinimese tuba, lähedal New Yorgile, põhimõtteliselt tasuta, mu toakaaslane Rebecca, meie ühikas on peoühikas, kõik on minust nooremad

Negatiivsed küljed: enamus tüdrukud/õpilased on lesbid, ei näe poisse väga tihti, palju õppida, iga kursus eeldab varasemat kogemust kuigi kirjelduses ei seisa seda, pole ühtegi eurooplast peale minu, toit on küll hea, aga ei vasta ikka minu standarditele, inimesed ei joo ega pidutse väga, meie toas puudub küte ehk siis elame jääkambris, veinipood on liiga kaugel ja meie külast ei saagi kusagilt õlut ega siidrit osta, kõik on kallis, vihkan oma tööd, mõned õppejõud on valusad munnid, mu toakaaslane Rebecca, mul pole ühtegi head sõpra veel tekkinud, sest inimesed siin on jubeveidrad, meie ühikas on kõige koledam, kõik on minust nooremad, meie koridor haiseb nagu kanep 24/7

Depressioon

Ma tean, et olen juba jõudnud mõnele teist kurta, et olen megadepressiivne. Ma ei tea, kas olen teile öelnud, et olen ka suitsiidne. Ma kahtlustan, et mul on kas hakanud tekkima kliiniline depressioon (viimati tundsin end vaimselt nii kehvasti aastal 2006 ehk siis, kui mind lõpuks hullumajja saadeti) või olen ma maniakaal-depressiivne. Kumbki pole just mu ideaalseisund. Ma ei tea, MIS on suurim põhjus, aga ma pakun, et üleüldine pinge on lihtsalt nii kõrge, et ma ei tea, kas pean sellele vastu. Loetlen siis põhjuseid, mis on mind nii kaugele viinud:

1) Seltsielu puudus

2) Kaugus Euroopast ja võimetus igal kellaajal koju minna (kodu all pean silmas nii Eestit kui üldiselt Euroopat)

3) Majanduslik sõltuvus teistest - pean töötama mingis nõmedas koolisööklas, kus mul ei lubata isegi piisavalt palju tunde teha, et normaalselt teenida ning ma PEAN elama ühikas ja ma pean saama koolis superhäid tulemusi, sest muidu kaotan oma abirahad ja stipendiumi ja koha koolis; olen mitmele ema sõbrannale niiiiii palju raha võlgu kogu nende abi eest ja nende asjade eest, mis nad on mulle ostnud (hästi palju asju mu tuppa; arvuti; Blacberry + igakuised telefoniarved)

4) LIIGA PALJU KODUTÖÖD (3-5 koolinädal olid kõige hullemad - sain kreeka keeles oma esimese F ja ma magasin iga öö vaid 4 tundi)

5) Pole kedagi, kellega pidu panna, sest ainsad inimesed, kelle iseloom mulle meeldib, on mingid nohikud ja ma EI TEE nalja

6) Pole peaaegu üldse poisse ümberringi ja mind ei huvita isegi see seksuaalne osa, vaid mulle nii meeldivad poisid, ükskõik, kas heterod või homod, sest mulle meeldib nendega vestelda, sest nad on tihti meganaljakad ja neile meeldib ALATI pidu panna

7) Pole peaaegu üldse poisse ümberringi, aga ma tahan ameleda ja magada ja käia nendega

8) Ei saa ükskõik, mis kellajal helistada oma sõpradele või perele ja lihtsalt rääkida tühjast-tähjast

Ma ei tea...Maarja ütles täna: "Aga Raija, see on ju su unistus!" Võibolla kunagi 7 aastat tagasi oli tõesti mu unistus pöörata selg kõikidele sõpradele ja perele ning põgeneda Ameerikasse selleks, et minna ülikooli ja saada maailma kuulsaimaks arheoloogiks. Me kõik aga muutume ja mida vanemaks me saame, seda rohkem hakkame mõistma, mis on tegelikult tähtis ja mida me tegelikult väärtustame. Ning olgem ausad, ma ei teadnud ega saanudki teada, kui raske on käia mingis lesbiülikoolis kusagil metsavahel, endal taskud tühjad ja teised harjumused ning maailmavaated peas, ja liigne enesekindlus surumas mind maadligi. Eestis on nii lihtne leida sõpru. Ma ei tea, kas asi on siis keeles või samas taustas (mitte, et minu taust oleks isegi ligilähedane keskmise eestlase omale) või mu vanuses (ebatõenäoline, sest ma leidsin ka sellel suvel mitu uut sõpra, kes kõik on minust nooremad ehk siis täpselt teiste õpilaste vanuses).

Kusjuures, vahel, väga harva küll, aga seda juhtub, olen ma täitsa heas tujus. Näiteks siis, kui kuulan muusikat ja mõtlen minevikule. Üks tore laul on Coldplay "Viva la Vida". See meenutab mulle igavesti üht esimest päikselist kevadhommikut kui tulin peolt koju ning viskasin mantli ja jakikese seljast ning kukkusin oma maja ees tantsima (lasin seda laulu oma telefonist kõvasti nagu venelased ja ka ilmselgelt ameeriklased ning indialased). Olen ka siis heas tujus, kui vaatan sarju arvutist või joon veini või kui räägin inimestega Skypes või kui lahkun campusilt. Reaalselt, te peaksite mind nägema...see hetk, mil ma astun kasvõi ühe sammu kooli territooriumilt välja...mu nägu lööb särama! Näiteks New Yorgis olen alati heas tujus ja üldiselt Hele ja Davidiga hängides. Ja isegi, kui lähen meie väikelinna kohvikusse või veinipoodi (ma olen nii tuttav nägu seal, et nad ei küsi mult enam isegi dokki) või ühte kaltsukasse, mis asub teises külas. Täna rõõmustas mind näiteks see, et läksin Campus Centerisse (minu ühika kõrval üks maja, kus asub kohvik ja suur ruum, kus saab õppida ning kus korraldatakse ka tantsupidusid) vaatama filmi "The Breakfast Club", mida olen tahtnud umbes eluaeg näha. Sellepärast mainisin seda eelmises postituses. Lisaks rõõmustas mind see, et sain jõulukingiks pudeli valget veini, mida hetkel rüüpan. Tegime meie ühika froshidega (esimese aasta tudengitega) jõululoosi ja kõik pidid kellelegi kingi tegema. Üks päev rõõmustas mind see, et läksin ühte meie küla kohvikusse, mis on päris tore ja kus on head joogid ja ägedad (meessoost) töötajad. See päev, kui sinna esimest korda läksin, esines seal mingi mees, kes mängis kitarri ja laulis. Iga laulu vahel ta tegi lühikese pausi, mille jooksul ta rääkis publikuga, aga põhiliselt minuga, sest ma olin sattunud istuma just lava ette. Enne kui lahkusin, ütles ta publikule: "Please give a big round aplause to our friend from Estonia. She has been a very valuable member of the audience tonight!" See oli nii lahe. Mu päev (kuigi kell oli juba mingi üheksa õhtul) sai tänu sellele tehtud. Mu moderntantsutunnid rõõmustasid mind tihti. Kui sööklas on midagi väga head süüa, siis ma olen rõõmus. Kui ma saan hea hinde, siis ma olen rõõmus. Siuksed lollid väiksed asjad...

Ja hetk hiljem ma unistan taas kas enesetapust või transferimisest. Aaah, eks ma vaheajal otsustan, mis teen, aga mul on kavas kasvõi igaks juhuks kandideerida UKsse ja Iirimaale. Eks näis, mis saab. Ja üritan ka üks päev seal kohvikus, kus mul meeldib käia, küsida, ega nad ei otsi uusi töötajaid. Tahan TÄIEGA seal töötada. Tean, et meie külas vähemalt kaks kohta otsivad töötajad, aga üks on mingi ökö-pagariäri ja teine on küpsise-ja jäätisepood. Viimane on kahjuks pooletunnise jalutuskäigu kauguse.

Põhjus, miks ma siin räägin oma hirmsast ja lämmatavast depressioonist on ka see, et mul on nii nõme tunne, et kogu aeg kurdan Maarjale ja Annale. Nagu neil (teil) endil poleks probleeme. Mul ei ole siin lihtsalt kedagi kellega rääkida, sest KEEGI ei mõista mind. Kõigile meeldivad nende elud, sest nad ei ole kunagi midagi paremat tundnud. Keegi ei tahagi rohkem pidutseda, sest nad ei kujuta ette, mis see rohkem oleks. Keegi ei tea, mis tunne on vähe õppida või käia päris tööl selleks, et ELADA ja oma arveid maksta, mitte et taskuraha teenida. Okei, ma ei pidanud kunagi Eestis üüri maksma ega elektri ja vee eest, aga ma maksin oma telefoni ja riided ja viimased 1,5 aastat koolist ise ja ma olen kõik oma Ameerika reisid ise finantseerinud. Ma ei ütle, et nii peabki olema ja et teised on nõmedad, sest nad ei tee samamoodi, vaid lihtsalt seda, et nad pole kunagi pidanud tundma seda vajadust ja nad ei ole kunagi olnud nii kaugel oma perest ja sõpradest. Kas te mõistate, mida ma öelda tahan? Isegi, kui paljud inimesed elavad välismaal, siis nad leiavad ikka kedagi, kes on kasvõi nende riigist või maailmajaost. Meil pole siin peale minu mitte ühte ainsat põliseurooplast. Ja hindudel pole küll õigust kurta, sest neid on siin kuradi palju ja nad KÕIK tulid Ameerikasse kooli. Üks mu sõbranna, kes on Mumbaist, käis just paar nädalat tagasi New Yorgis oma keskkooli klassikaaslastega kohtumas (neid oli üle tosina), sest nad kõik õpivad seal ülikoolidest. Nagu, üks kolmandik ta klassist õpib umbes kahe tunni kaugusel ja meie koolis käib isegi inimesi, kellega ta oli juba Indias sõber. Ja ma tean, et Anna on erand. Anna ei taha välismaal kuulda ka Eesti nime ega et keegi on eestlane, aga ma olen märganud, et enamus teised eestlased, kes välismaal elavad, hängivad päris palju teiste eestlasega. Varem ma ei saanud sellest päris hästi aru, aga nüüd ma olen hakanud taipama. Kuigi ma pean tunnistama, et New Yorgi eestlased pole just mu lemmikud. Nad on kuidagi nii ennasttäis. Nagu selles oleks midagi erilist, et nad elavad New Yorgis. Nagu see oleks ainulaadne. See on minu meelest tohutult totter suhtumine. Muidugi, ma ei loe ei Hele (kes on väliseestlane) ja oma Long Islandi pere siia hulka. Nemad on superhüpermegaägedad ja ma armastan neid igavesti.

No, kas tänaseks on piisavalt palju negatiivset energiat? Ilmselgelt olen Negative Nancy. Sellega meenub. Mul oli täna prantsuse keele eksam ja see läks väga halvasti, sest meil oli neli kirjutamisülesannet (lisaks grammatikale ja kuulamisele) ning ma jõudsin vaid ühe lõpetada. Ma kardan, et kukun läbi ja SEE ei mõju hästi mu stipendiumile. Aga naljakas oli see, et ühes dialoogis olid tegelasteks Steve ja NEGATIVE NANCY ning nad läksid restorani ja Steve pakkus kogu aeg välja mingeid asju, mida võiks teha või süüa või juua ja siis Nancy oli alati nagu "ma ei taha", "see on nõme", "ma olen allergiline". Ma hakkan oma prantsuse keele õpetajat taga igatsema, sest ta on niiiiiiiii tore ja supernaljaks. Ta perekonnanimi tähendab "mentorit". That he is. Uuel aastal saan mingi teise meesõpetaja, kes pidi olema suht igav, aga kes ei jäta palju kodutööd. Meie Rudyt ei asenda aga miski! Ma VIHKAN, et ma pean olema parem, kui ma suudan olla, vaid sellepärast, et keegi teine tahab seda. Ma ei suuda olla parem. Tunnen tõesti, et kõnnin juba pikemat aega õhukesel jääl. Haha, rääkisin kunagi oktoobris oma toakaaslasele sellest. Kirjeldasin oma olukorda umbes nii: "Do you know how I feel in school? I feel like I am a wild mustang, who is being tamed and forced to live in the stables with other tamed horses instead of running free in the fields and not giving a shit about what others think...but here, I sleep in the stables at night and compete during the day...and all for someone else". Mu toakaaslane naeris pool aastat selle võrdluse peale, aga minu meelest see läks suht täppi.

Olgu, mu kallid mustangid ja ükssarvikud ja ponid,

olgu jumalad ja inglid teiega,

et teie elu kulgeks paremini ja sujuvamalt kui minu oma hetkel

ning üritagem hoida kontakti (ps. Andra ja Maria, see on teile suunatud!)

Alati Teie,

tulevane staar-arheoloog,

Raija

The Breakfast Club

Jess, lõpuks nähtud! Nii hea ja naljakas film.

Long time no write

Tervitused New Yorgist! Pean siit üsna pea (umbes 3 tunni pärast) lahkuma, et minna tagasi Philadelphiasse ja sealt Bryn Mawri (küla, kus mu kool asub). Luban, luban, luban, et üsna pea (see nädal ehk isegi, ehk isegi täna õhtul) kirjutan pikemalt, sest tean, et te ei jaksa enam oodata. 

Seniks aga minge www.lastfm.com ja kuulake Frank Sinatra raadiot, sest miski muu pole pühapäeval sobilik. Võibolla ehk orelimuusika või mõni ladinakeelne missa.

Mis värk on?

Ma meeldin alati poistele, kellel pole miljon aastat või üldse kunagi olnud tüdrukut. Kahjuks pole ma saanud nendega ise käima hakata ühel või teisel põhjusel. Natuke aega pärast seda, kui mina neile meeldin ja neile korvi annan, leiavad nad lõpuks mingi(d) tüdruku(d) (tihti pikaaegse girlfriendi). Mis värk SELLEGA on? Miks mina mingi ALGUSPUNKT olen? Miks pean mina aitama poistel leida "see õige tüdruk"? Reaalselt. Miks ei võiks mina kordki elus leida õige poisi? Ma ei viitsi enam olla ei pedemagnet ega meeleheitel poiste abistaja. Tahan ise kedagi. Ma olen ära teeninud armastuse. Kindlasti olen.

Ta-ta-ta-tagasi Tallinnas

Täna on täpselt möödunud kolm nädalast sellest, kui naasesin Eestisse. Bahhh, tahan juba ära siit. Samas on nii palju, millest rääkida. Üritan millalgi leida aega, et sellest kõigest kirjutada. Olen ju olnud megabusy. Kool ja töö ja muu pask. Ahh...c'est la vie...vist.

Reisiplaan

31.märts - New Yorgist sõidan bussiga Torontosse

15.aprill - Torontost lendan Reykjavikki

18.aprill - Reykjavikist lendan Helsingisse

18.aprill - Helsingist sõidan laevaga Tallinnasse

Odüsseia lõppfaas on lähedal

Te ei kujuta raha eest ka ette, kui hea elu mul siin Ameerikas on. Mul on kodu, oma tuba, oma vannituba, kõikvõimalikud söögid-joogid, raha, ja mis kõige tähtsam - pere. Viimaseid on lausa kolm. Mul on mu esimene pere ehk siis Hele ja David ning nende lapsed ja nende kassid; siis on ema nõbu Shirley ja tema mees ning nende loomad; ja kõige tipuks, kirsiks koogil on mu eesti pere, kes on ühtlasi mu tööandjad ja nendeks on Kadri, Arho, Alex, Anoushka ja mu südamesõbranna - koer Mia. Kõik on mulle teinud igasuguseid kinke lahkumise puhul ja pakkunud viimseid õhtusööke nii kodus kui restoranis. Jah, mu elu siin mandril on täiesti fantastiline. Ainult sõbrad ja valedokument on puudu, haha. Jeesus Kristus, kuidas ma ülde ei taha lahkuda! Samas pean, sest tean, et lahkun juba jälle augustis, seekord aga selleks, et minna ülikooli. MIKS on maailmas nii palju toredaid kohti ja häid inimesi? Tänu sellele pean alati kellegi maha jätma ja ma üldse ei taha seda teha. Oeh...Kusjuures, ma tean, et üks põhjus, miks ma vähemalt sellele "reisil" New Yorki nii kiindunud olen, on kindlasti süüdi inimesed. Nagu keegi on öelnud: "It's not the place you are in, it's the company you keep". Tõsi ta on. Inimesed loovad mälestusi, mitte kohad. See teooria räägib küll mu arheoloogia karjäärile veits vastu, aga samas mitte, sest inimesed on loonud kõik need linnad, mida mina tahan välja kaevata ja mis on minu jaoks erilised. Deem...ma hakkan USA ja just New Yorki tohutult taga igatsema. Nii palju kohe, et nutan ilmselt ämbritäie. Ma ei tohi mõelda nii, et enam kunagi ei naase ega ei näe neid inimesi! Muidugi näen ja naasen ja teen kõike, kui vaid tahtejõudu on ja olgem ausad, seda mul on, vähemalt nüüd kindlasti.

NB! Mainin siis üht hiljutist nalja.

Meil oli just peaaegu nädal aega maja puupüsti täis. Nimelt oli meil palju külalisi, sealhulgas lapsi. Üks päev läksime jälle rongiga linna. Vanemad istusid vasakul pool rongi, lapsed (ja mina) aga paremalpool. Lapsed mängisid jälle seda "Kes teab Raija kohta kõige rohkem?" mängu. Alexandra küsis Johannese käest: "Aga kas sina tead, kelleks Raija tahab saada?" Johannese asemel vastas 7-aastane Emma: "Jah, Raijast saab arholoog!" Ma hakkasin niimoodi naerma, sest Arho on pereisa ja mu tööandja nimi. Ma tegin siis ise nalja ja rääkisin, et sellepärast ma nende pere heaks tööle hakkasingi - minu eesmärk oli Arhot uurida ja analüüsida, sest tema on minu kursusetöö. Paar päeva tegime arholoogia nalju. See oli ikka meganaljakas. Oeh, jah....hakkan oma pere niiiiiiii väga igatsema. Armastan neid megapalju (L). Vaene Alex. Ma olin ju ta ainus sõber Ameerikas. Ja vaene Mia. Kes temaga nüüd kolm korda päevas pikkadel jalutuskäikudel (30-60 minutit) käib? Ja vaene Kadri. Kes nüüd nõusid peseb ja Anoushkat hoiab, kui tal on vaja tööd teha või välja minna? Ja vaene Arho. Kes teda nüüd analüüsib? :D

Ma olen ikka õnnega koos ja sellega ma pean silmas seda, et ma olen sündinud nii hea ja toreda ja meeldiva inimesena. Vastasel juhul ei oleks teised mu vastu nii kenad ja ma ei kohtaks inimesi, kellele ma meeldin või kes mind kohe omaks võtavad. Ma olen täiesti veendunud, et my personality has something to do with it. Sest olgem ausad, mul on elus ikka päris palju sitta juhtunud. See Ameerika-Kanada reis on aga üks parimaid asju, mis on kunagi mu elus juhtunud. Ma tean, et mu pere ja sõbrad igatsevad mind, aga uskuge, kui ütlen, et ma tulen palju parema Raijana tagasi.

Nukker

Ma ei ole saanud kolme kooli, kuhu oleksin tahtnud. ERITI oleksin aga tahtnud Boston Universitysse. Ma läksin selle kooli pärast Bostonisse!!! Sõitsin 4 tundi bussiga ja ööbisin suvalise inimese juures ja see nali läks mulle maksma paar tuhat krooni...aga ei saanud sisse. Niiii haige. Olen kurb. Õnneks sain Bryn Mawri, mis on ülihea kool, aga kuhu ma ei taha minna, sest see on all-girl school ja Arho kutsub seda mõnitades lesbikooliks. Rääkis üks päev kõikidele: "Tahate kuulda uudist? Raija sai sinna lesbikooli sisse!" Hahaha. Aga jah...vastik Boston! Saate aru, ma olin täiesti veendunud, et kui mujale ei saa, siis sinna saan ikka. Ma käisin kohal, I left quite an impression to the admissions personnel, sain nende isiklikud emailid (kuigi ma kunagi ei kirjutanud neile ja see ehk oligi mu viga), saatsin neile toredaid ja häid esseesid. Kõik oli tip-top, vinks-vonks, õigeaegselt ja puha. Aga ei midagi. Niii kurb olen. Mulle üldse ei meeldi, kui mulle öeldakse "ei" ja kui ma ei saa seda, mida tahan JA mida ma olen ära teeninud. Oeh, jah. Nüüd te vist saate aru, miks ma pidin 16 kooli kandideerima. Nii paljud ju ei võta mind vastu. Mis siis, kui oleksin kandideerinud ainult neisse, kuhu TÕESTI tahan? Ma oleks saanud ehk ühte sisse. "Ühest ülikoolist piisab" ütleks enamus, aga mina tahan, et mul oleks mingisugune valik ja et see valik oleks selline, mille mina tõepoolest olen teinud, pikalt kaalutledes ja et ma oleksin sellega rahul. 

Koolid, mis pole veel vastanud: Harvard, Brown, Michigan, Wisconsin La-Crosse, Durham, Mercyhurst.

Hetkeseis:

JAH - 6

EI - 4

GAAAKDBJKDILJDÖLAMDNAJDBLAD. Laske mind maha :D

Ja juba neljapäeva varahommikul lahkun Ameerika Ühendriikidest. I can't believe it. Hakkan kõiki ja kõike taga igatsema. New York (L)

:(

Rest in peace, Elizabeth Taylor.

Blame Canada

Mõelda vaid, et juba 31.märtsil lahkun Ameerika Ühendriikidest, et minna koju. Haha, ei tegelt lähen Kanadasse, aga eks see ole ka omamoodi kodu, sest seal on ju Aleks.

Tasapisi koidab tulevik

Nonii, veel üks kool ütles EI. See oli Dickinson ehk siis see kool, kus arheoloogia laboratoorium asub sööklas nagu Kiku pointed out. Ma ei sure mure kätte ära, aga natuke nõme, et ma sinna ei saanud. Ma tahaks ikka veel mõnda kooli sisse saada, eriti arvestades, kui palju aega, vaeva ja raha ma nende USA koolide peale kulutanud olen.

Praegu on siis:
JAH - 5
EI - 2

Nine more schools to go. Wish me luck! Especially when it comes to Harvard, Brown, Boston and Michigan. Browni vastuse saan 30.märtsil. :O:O

Mis muud, kui kivi kotti ja quiche talla alla.

Jubilee!

Nii lahe, et eelmine postitus oli minu kahesajas. Khihi.